Motokrossivaimus

See, et  Pärtlit võistlusrajal kuigi palju  näha pole ja sõidutrennid pole  kuigi regulaarsed, ei tähenda, et meil siis nüüd selles osas rahu majas oleks. Kaugeltki mitte. Kui päris asualt tõele näkku vaadata, siis pole mu elukeses tundigi kui  va  motokross reaalsusesse ei tungiks.

Mu päevad koosnevad:

• Playstationi mängu  MX vs ATV Alive taustamürast
• Jala all tolgendavatest mängutsiklitest
• Kiivritest, krossisaabastest ja krossiprillidest elutoas, voodis, diivanil…
• Motokrossiajakirjadest vetsus 
• Kalendrisse motokrossitrennide sobitamisest (Hannese töö ehk iganädalased trennid lastega peavad klappima minu kooli, töö  ja eraeluga, et keegi meie endi lapsi valvaks)
• Motokrossimängude bookmarksidest mu arvutis
• Igapäevasest  Motokrossipisiku  PR ja  turundusnõustamisest 
• Ostunimekirjadest,  alates  uutest matkatoolidest kuni  veelgi uuemate krossiprillideni
• Valikutest, milliseid  krossiriideid tellida 
• Medalite ja karikate klirinast õhtuti. Ja siis kui  maja pesumasinast väriseb
• Youtube videotest, mida   ma pean KOHE vaatama, sest keegi  äge tegi jälle  backflippi või mingit muud  hullust
• FB  postitustest, kus keegi tuttav  või tuttava tuttava laps  või superstaar motokrossi "auhinnaks" mõne kehaosa kipsi  on saanud 
• Motokrossipisiku  kleepekast, mis  vaatab mulle vastu mu sibulapurgilt,  piiatsitopsilt jne
• Arutelust mida teha väikseksjäänud krossiriietega  (mina tahan lahti saada,  Pärtel  tahab mälestuseks hoida, Priidu tahab endale…)
• Spordipsühholoogia ja motivatsiooni ja  spordipedagoogika raamatutest  minu  öökapil,  aknalaual, söögilaual (sest Hannes tudeerib neid söögi alla  ja peale)…
• ajamõistetest:  poisid trenni  planeerimas, poisid trenni minemas, poisid trennis (=tuba tühi), poisid trennist POLE VEEL  tulnud,  poisid trennist tulnud…Hannes  lastesõite planeerimas, Hannes lastesõite tegemas, Hannes lastesõite kajastamas…. Sõmerpallu minemas, Sõmerpalus  lastehommikut tegemas, Sõmerpalust tulemas….Priidu tsiklit lunimas, Priidu tsikliga mängimas, Priidu  tsiklit loopimas, Priidu põder-tsiklil jne. Nende valikute vahel võin valida, kui vaja vastata: mis teil toimub. Ja need asjad on mu elus IGA  päev, liialdusteta. 

Vaikus korssirindel?

Pikka aega  pole meilt tulnud  piuksugi siia  lehele. Kas krossiga on kööga või on see vaikus enne tormi?

Meil on Pärtli krossiplaanides nüüd selline  "võtame vabalt" strateegia :)  Tegelikult on see  pigem "pika perspektiivi" strateegia. Enam ei  ole oluline  krossiteema sellepärast, et "oo-kui -väike- ja nii ägedalt sõidab!"....vaid nüüd on oluline "oo-kui-targalt-planeeritud-sõitjakarjäär!"  Iga liigutus on mõeldud mitte  täna  tulemuse ettenäitamiseks, vaid et vilju oleks maitsta siis,  kui suurim sõidujõud, sobivaim vanus ja  tõeline kirg valla pääsevad.

Treenimine käib  praegu pigem teisel rindel: matemaatikas, rahvatantsus, jazzmuusika naudisklemises, korvpallis ja rattasõidus.  Võistlusplaanid pole siiski nurka visatud, aga minnakse sinna, kus on  tore. Peaasi, et oleks  fun. Kuimetsa raske rada peab seega  Pärtlit veel veidi ootama.

Samas, väga  olulised arengud toimuvad  psühholoogilises ettevalmistuses. Hannes käib teadusemailt abi  otsimas ja leiab tarkust laste treenimise ja sportlase sisemise motivatsiooni kohta. Poistel on läbi artutatud, mida  sõitja eelolevalt hooajalt ootab ja mille saavutamist ta ise  peab oluliseks.

J. Loko Noorsportlaste valimine, www.apollo.ee

J. Loko Noorsportlase treeninimine, www.apollo.ee

 Lisaks kogub Motokrossipisik uut  hoogu ja disainib  põhjalikku  täisteenust laste motokrossis. Varsti-varsti vallutab maailma :)

foto: www.facebook.com/Loomerannik

Täielikku vaikust krossirindel aga ei  saabu  iialgi. Kohe-kolmene-Priidu hoolitseb selle eest  hommikust õhtuni:
  - et meil arvutekraanilt säraks vastu AMA-crashes

 -  et meie kukrust kõik vabad riismed saaksid  uutesse  Dungey ja Villopoto mängutsiklitesse investeeritud

foto: www.motosport.com

 - et igast toanurgast kostaks  tatipritsmete saatel ääääännnnnn-ännnnn

Kohekolmene Priidu MX-Põdraga, 35cc

Normaalne aeg!

Lõpuks  ometi  on  Adrenalin Arenal  lastele  krossi proovisõidud õhtupoolsel ajal! Seni jätkus hallis  esimest korda katestajatele ruumi reede hommikuti. Lastehommikud  Võrumaal said hoo sisse, aga ikka aeg-ajalt  jäid müned huvilised kurvalt kõrvale - vaja ju lasteaias-koolis olla ja vanematel tööl....

Nüüd, 25. veebruaril  on esimest korda lastele proovisõit esmaspäeva õhtupoolikul. Katsetame, kas siis saavad ka koolilapsed tulla.  Pärtel muidugi kahjuks minna ei saa - Tabasalust Sõmerpallu ja tagasi ikka ühe pealelõunaga ära ei sõida.  Aga  vähemalt kohalikel  lastel ja Tartukatel on ehk mugavam.  Hannes on kohal,  aitab-juhendab, rada on sile ja  viisakas, keegi kedagi pikali ei sõida - paras hetk lastel põristada.  Registreerida on ka vaja, hannes@pyyne.ee.

Kes krossi ei sõida, see nokerdab

Motokrossipisiku veebikodu on saamas uut nägu. Päris valmis ta veel pole - seis on umbes selline, et puuder on peal aga põsepuna alles ootab järge.  Ja  hoidku jumal selle eest, et  kodukas kunagi valmis üldse saaks: mida siis krossipoisi isa peaks vabadel hetkedel tegema hakkama, kui mitte veebis nokerdama!

No muidugi, olgem ausad, mõned alternatiivid netis nokkimisele on välja mõeldud ka nendeks puhkudeks, kui:
 -  kevadised rajad veel on liiga pehmed,
  -  sisehallid liiga kaugel
 - sõidumehed tõbised
 - või tsiklil (mida imet!) polegi parajasti  midagi putitada vaja.

Näiteks  võib korraks arvuti kinni panna ja kodu kaunistada tsikliratta sisekummidega. Näiteks a'la Kaunis Kevadine Kompositsioon Kummidega, Murastes:

Või siis näiteks alati võib muud riistvara lappida, loominguliselt kokku kruvida ja liimida:

Sellest aktsioonist jääb muidugi järgi unikaalne installatsioon tööpealkirjaga "Korisab, see kes kauem üleval on":

Viimane, kõige lollikindam  variant, on  sirvida  uut "potulaamatut", ajakirja Motokross. Seal on muuhulgas ka Motokrossipisiku Lastehommikutest, krossipositega  välismaal võistlemise poolt- ja  vastuargumentidest ning kunagisest popist motokrossi-saatesarjast ETVs. Peaks uurima, kas  need saated veel alles ja kuskil arhiivis äkki kättesaadavad. Kindlasti saaks lahedaid  kaadreid reporteri mikrofoni itsitavatest väikestest Leokitest või Laansoost :)

Koolivaheaeg teeb lapsest diivanipadja?!

Kevadvaheaeg. Vanematel kõige kiirem tööaeg. Mürsikud kodus: Wiist arvutisse, arvutist telekasse, telekast nutitelefoni....

Mõistliku raha eest  (12 euri lapse kvaliteetaja eest) paku parem talle  uut kogemust. Elu esimest motoelamust Lõuna-Eestis pakub Adrenalin Arena koos Motokrossipisikuga.

Registreeri, too laps Sõmerpallu kohale ja hoiata teda ette, et  tegemist on mootorsõidukitega. Ülejäänu eest hoolitsetakse. Sobiv tsikkel, kaitsmed, saapad-kindad, julgustus ja õpetus. Paku talle võimalust proovida, võibolla see sobib talle. Võibolla see nakatab ja suvevaheajaks unustab ta  teleka ja mängukonsoolid, vaid naudib vabas õhus motokrossi, võtab  uute sõpradega mõõtu ja  tirib sindki nädalavahetusel raja äärde jooksma.

Kui ta ei nakatu, on vähemalt kogemuse võrra rikkam. Teadmine, mis lapsele ei  sobi on juba suur asi.

Kuidas osta lapsele krossitsiklit

Niisiis, armas lapsevanem,
on absoluutselt  selge, et su laps on motikate fänn.

Ja  et mitte tema huvi pärssida öeldes: "Poiss, oota kuni saad load, siis  saad tänavatel liikluskeerises  ennast sodiks sõita....", oleks mõistlik tema huvi just toita - turvaliselt, järelvalve all, selleks ettenähtud kohtades ja radadel.  Nüüd ja praegu.  OK?

Rahakott välja ja läheb  ostmiseks. Aga valik on ju seinast seina, eks.  Rahu.

1. Tsikkel valitakse  sõitja vanuse järgi.
2. Tsikkel valitakse tootjafirma järgi
3. Tsikkel valitakse rahakoti järgi.
4. Tsikkel valitakse selle kasutuseesmärgi järgi.

Täpsemalt:
Laps vanuses 0 - 3: osta mudelmotikas. Selline, mis näeb välja nagu päris,mitte mingi mõttetu plönn. Ikka  ehe värk, ainult 12 korda väiksem kui päris krossikas. Vali motokrossipisik.eu lehelt välja sobiv mudel, helista Hannesele, ütle oma aadress, tee ülekanne ja Hannes paneb posti või toob kohale. Hind: 12.35. Vastupidavus: sõltub sõidustiilist. Minimaalselt 1 päev - siis tulevad  jalarauad alt. Maksimaalselt igapäevase jõulise mängimise korral kuni pool aastat - siis murdub  esimene või tagumine hark ära. "Laibad" käivad mängimiseks edasi.

Laps 3. - 5. aastat - Osta mängutsikkel. Sõitmist lase proovida rendirattal   - Yamaha PW 50 cc.  Kui sa just raha peale vihane oled, siis osta muidugi  kogu krempel ise :)  ja pärast  kui  poiss tsikli otsast jalga laseb, tee oma kolaga mis tahad!

Laps vanuses 5. sünnipäevast  - 9. aastakäiguni  - 50 cc (nimetatakse "kuubikuline", kuigi pole kuubiku-kujuline).  Valida on "hiinakate", pit-bike'ide ja päris-tsiklite vahel.  Hiinakad üldiselt  ei ole head. Lagunevad palju ja täitsa tundmatu nime  taga võib olla  olematu kvaliteet. Aga kui tahad  odavalt ja  sa oled valmis topelt remondiraha kulutada, võid muidugi "hiinakat" kasutada. Palju oleneb ka, kuidas "hiinakat" on hooldatud ning kui müüja pakub garantiid  - võib jopata üsna vastupidava  variandi peale.

Hiinakas

Pit - bike on sobiv niisama  põristamiseks ja nendele tehakse eraldi võistlusi ka. Pit-bike on maitse asi.  Odav osta, harrastajale paras. Neid on olemas nii  tavalisi-odavaid kui juba ka päris korralikke, nt Buccimoto-  need on sama kallid kui  päris krossitsiklid aga väiksemad.

Ricky Carmichaeli "korralik" Pit-bike.

Kui tahad niisama lõbu pärast sõita, võid valida ka Honda - nende alla 100 cc-lised ongi sellised põristamiseks ja lõbusõiduks.

 Kui tahad kindlasti korralikku ja  sellist, millega ei pea end hulluks  remontima, vali päristsiklid Honda, Yamaha või LEM.  Võidusõitmiseks on ka KTM (nemad teevadki ainult võidusõidurattaid, mitte  mingeid vokke). KTM Mini on natuke madalam. Kõrgem  variant on SX 50.  Cobra on Ameerika ratas. Pollini on Itaalia oma.  Metrakit on Hispaania oma ja Husqvarna on Rootsi-juurtega - neid kahte viimast Eestis  ei müüda.  Kasulik  oleks valida ikka selline  firma, millel Eestis esindus - varuosade tõttu.

Pärtli  KTM SX 50 - aga madalamaks lastud

Osta võib nii 2-taktilise (st mootor töötab 2 taktis.  Selle seletamine on pikem jutt - ja väga segane, kolb käib kuskil  üles-alla ja pauk käib jne... ära parem süvene!)   või 4-taktilise. On öeldud, et algajatele on 2-taktiline raskem - teravam ja peab oskama käsitleda. 4-taktilisega on alustajal lihtsam. Aga  2-taktiline on ehituselt  lihtsam ja remont võib osutuda odavamaks. 4-taktilisel on juppe rohkem ja  remont võib olla kulukam.

Valida on ka käikudega ja ilma käikudeta tsikleid. Kui on käikudega, siis saab kiiremini sõita. Ilma käikudeta tsiklil jääb ühel  hetkel hoogu väheks.

On olemas  automaatsiduriga ja ilma-automaatsidurita (no kangiga!).  Tavaliselt on väikestel ikkagi automaatsidurid (näiteks  Hondadel ja Yamahadel).  Paned käigu sisse ja sidur töötab  automaatselt, ainult anna gaasi. Lihtne! Suurematel ratastel on käigud ka - alates 65cc. Käiguvahetamine käib käsitsi siduriga ja seda tuleb harjutada.

KTMi  gear stick ehk käigukang. Seda togitakse jalaga.

Osta võib kasutatud või uue. Uue kohta räägivad müüjad - ja usu neid. Aga kasutatud  tsikli  puhul vaata esiteks, kas on hästi pestud. Krooniliselt kehvasti  puhastatud  rattal on kindlasti elutähtsad osad halvas  olukorras. Veel peab kasutatud ratta puhul uurima tausta - kes, kui  palju on kasutanud. Mootorisse sisse aga ikkagi ei näe, nii et enamasti ostad siiski põrsa kotis. Võidusõiduratast soovitaks osta ikka endiste sõitjate käest ja nemad  on ju kõik  normaalsed, ausad ja toredad inimesed - räägivad ära, mis tehtud, mis häda, teevad enne müüki korda. Klanni värk.

Lapse 7. sünnipäevast - 12. aastakäiguni-  65 cc. Need on juba natuke suuremad. Kuna meie seda veel ostnud pole, siis muud ma veel ei tea. Kui aeg kätte jõuab, küll siis õpin 65ste hingeelu ka ära.

Lapse 10. sünnipäevast  15 aastakäiguni  - osta  85cc.
Lapse 13. sünnipäevast  19. aastakäiguni - on juba MX2 klass - selleks ajaks oled sa nähtavasti  nii kogenud tsikliostja, et võiksid ise lausa  paksu manuaali  sellest kirjutada :)

Adrenaliini!

Käisin ära, tegin ära! Ei saa ju olla nii, et poiss sõidab ja ema ei jaga üldse matsu :)
 Proovisin pittbaiki Adrenalin Arenal.

Hallis sees tiirutasid väiksed pägad oma 50stega. Sinna ma minna ei julgenud - nad (sh. mu isiklik kuuene) oleks mind esimesl ringil niitnud.
Pusisin halli kõrval muruplatsil. Hea suur plats, keegi peale omade kriitikute ei vahtinud. Esialgu oli ikka tükk tegemist ja kogemusi andis see pool tundi küll:

 - Kiiver on ikka pagana suur - üldse ei näe oma  varbaid, rääkimata siis sellest, et mis kuskil kõrval toimub. Raske on ta ka.

 - Gaasikeeramine on tõsine vaev. Kui tasakesi keerad, ei lähe edasi. Kui kõvasti keerad, lendab kohe niuhti-liiga palju.

 - Keeramine on keeruline. Palju lihtsam seisma jätta, jalgadega ennast teistpidi udida ja siis teises suunas gaasi anda.  Kurvis jalatõstmise funktsioon on tegelikult päris arusaamatu - korra proovisin, aga mis selle point peaks olema - ei taipa. Võibolla et jalgu sirutada.

 - Käed hakkavad julmalt külmetama! Mul olid õhukese nahkkindad, nendega läksid esimese 5 minuti jooksul sõrmed jäässe, kuigi ei olnud sugugi kõige külmem sügisilm. Villaste kinnastega  sõita ei saa, gaasirutška hakkab libisema. Vaene poiss, mismoodi ta küll seni on oma sõrmi säilitada suutnud..- :(

 -Vedas, et ilm oli kuiv, sain väljas sõita. Aga kui tahta sees esimesi harjutusi teha, siis läheb ikka raskeks - seina ääres on mu meelest nii jube ringi keerata! Ja kogu aeg kui keegi must mööda tuiskas, võtsin gaasi maha ja ootasin - muidu oleks raudselt kellelegi ette läinud. Hea oleks, kui  terve siserada oleks minu päralt. Lasen vist Hannesel korteriremondi asemel privaat-halli ehitada, ilma kurvideta.

- Aga midagi seal ikkagi oli. Põnevus. Keskendumine, mis muudel jamadel ei lase pähe tulla. Eneseületuse rõõm. Lähen veel. Ja Priidu panen külgkorvi.

Adrenalin Arenale jäi ka meie väike PW - mis ta ikka tühjalt siin linnas seisab, talvel niikuinii Harku vallas kusagil algajad sõita ei saa. Aga nüüd saavad Sõmerpalus katuse all väikesed proovimas käia.  Tartust nii lühike suts sõita, igaljuhul väärib küünlaid.

Ja adrenaliini tuli meile täna veel - kuller tõi meie esimese portsu mängutsikleid. No neid, mis on igal väikesel krossitajal kohustuslik aksessuaar. Ja mis meie pooleteistaastast meest tund aega jutti lõbustab. Neidsamu jah, mille ribadeks sõidetud  "laipu" meil kodus terve kastitäis. Aga see ei loe.  Need  mängukad on selle harrastuse kuluosad. Eks näis, kas teisi lapsi ka teenivad sama edukalt kui meie omi. Motokrossipisiku levitajad on need mudelid igaljuhul.

Laupäeval isaga...

Laupäeval isaga Tartusse Taskusse!

Meie poisid igatahes lähevad. Võtavad  väikse Yamaha PW ka teistele näitamiseks kaasa. Koos Adrenalin Arenaga peetakse seal lahedat  isadepäeva. Kella 12st.

Foto: Adrenalin Arena

Isad, võtke oma pudinad näppu, tulge silitage väikseid ja natuke suuremaid tsikleid, ragistage  viktoriinis ajusid ja võitke auhindu.


Ja  naised siis - musid punaseks ja seniks Taskusse shoppama, onju ;)

Foto: Tartu Tasku

Nostalgiahetk

Nii see kõik algas....
Ühel kenal päeval, kui Pärtel oli kolmene, viskas ta koos isaga kõhuli põrandale ja maalis meie ainukese vildikaga vanale kardinatükile mustad ruudud. Igavusest, ajaviiteks - arvasin mina. Naiivitar. Sellest  kardinast sai imeväel Ruudulipp. Ja tulehakatuseks mõeldud pilpast stardi-sekunditahvel. Veel samal õhtul sätiti lapsele näkku isa krossiprillid ja väikese plastmassist auto seljas algas stardireaktsiooni harjutamine.  Vat nii käis see nakatumine.

Nüüd teenivad need nostalgiahõngulised atribuudid juba uut, pooleteistaastast krossihaiget.

Osta sellist vajalikku tavaari koduskasutuseks muidugi kuskilt ei saa. Ikka koostegemise rõõm ja suur kirg on selliste asjade tootjad. Kellel vaja, võime laenata ;)

Krossiturundus

Ma ei ole mingi turundusguru. Ammugi mitte krossiguru. Aga motokrossi-alased inetrnetilehed on avatud minu elutoas arvutiekraanil ööl ja päeval - minu meespesakond nimelt õpib neid pähe.  Ja motoüritustel olen ma viibinud nüüd täpselt niipalju, et tekib üldistusvõime. No ja kui nüüd analüütiliselt vaadata, milline on see turunduskommunikatsiooni sõnum, millesse nad on mähkunud, on tegu mu meelest  üsna  ühekülgse pudruga.

Motokrossiturunduse toode/teenus  on võistlus, riided, tsiklid, varustus,  klubitrenn ja muud klubiteenused, sisehallide puhul ka rada/koht.  Ei mingit ruumi sellistele teemadele nagu - "kuidas-sa-oma-motokrossi-sõltuvusest-vabaneda-saad"...või
"leia tee oma sisemiste  krossivõitudeni"....
"hinga ennast finishini"...
"motokrossi fengshui"...
Täitsa täitmata turunishsh (vabandust, ma ei oska katusega tähti oma uue arvutiga sisestada)!!

Turul pakutavate motokrossi teenuste/toodete pakend on muidugi see, mis ennekõike silma hakkab ja kõrva kargab - see viis, see keel ja need sõnumid, mille saatel neid tooteid/teeuseid pakutakse.
Maskuliinne, punane ja must, ekstreemne, liikuv ja adrenaliinist pungil (vaata kasvõi  ajakirja või alaliidu visuaali).  Sõnumid kommunikeeritakse oma-jopelikult, lihtsas keeles, sageli slängis, siseringi kuulumise tunnet tekitavalt. Kõige räigem stamp on muidugi bikiinides pikajuukseline ja pikakoivaline feminiin läikiva tsikli kõrval mudasel maal. Sellistel juhtudel  tahaks küll peast haarata ja karjuda: Issand, anna loovust!!

Motoüritus kui toode on tradistioonilsielt pakendatud kõrvulukustavasse rütmimuusikasse. Kliendil puudub valikuvõimalus - Naudi motokrossi pasunaorkestri või hoogsa Horoskoobi  saatel...no miks mitte, mehed?!?

Miks ma ei kuule motokrossist kui lihtsalt  toonust tõstvast, vabas õhus vastupidavust arendavast liikumisharrastusest, nagu kepikõnd? "Proua, kas sa tead, kus on sinu käevarrelihased? Tule ja leia need motokorssitrennis gaasi keerates..."

Kanalid  on ikka peamiselt Internet - kõigel olulisel on oma  kodukas, alates suurtest üritustest  kuni varustuse kaupmeesteni.  Tele ja  raadio on vähem kasutatud, eelkõige suurema sündmuse puhul. "Staaride" turundus  isiklike kodukate, blogide ja Facebooki kaudu toimib samuti päris hästi. Iseküsimus on, kas seda teevad  tiimid/managerid või krossitajad ise. Kes teab infot jagada, lasku tulla! Reklaamplakatid on minu silmale hoomamatud. Aga mine sa tea, võibolla on see taotlustlik, hoolega läbikaalutud ja täpselt targeted reklaamistrateegia? Ja nähtavasti ei ole mina, keskealine koduproua, just kõige magusam sihtmärk, kelle silmadele plakateid trükkida ;)

Sponsoritest kubiseb see maailm muidugi nagu  sipelgapesa. Mis fenomen see on, et rajaääred on reklaamipindu täis müüdud  ja bartertehingud tuleb joana...vat ei tea. Selles osas müts maha tegijate ees.

Motovarustusega kauplejate ja motoklubide oskus oma bokse üritustel  üles panna ja kujundada on ka päris  omaette stiil. Need näevad välja  üsna apetiitsed, palju vaatamiseks, õdusad, kutsuvad nurgakesed. Niipalju kui mina olen kogenud, on kõige tähtsam vahetu suhtlemine  1-1le ja seda need mehed-naised valdavad. 

Tulge meie  boksi! Motokrossipisiku esimene ja seni ainus turundusaktsioon 2010.a suvel.

Aga mis mind tegelikult ennast ka kõige rohkem huvitab, on klient. Kas on tehtud motokrossi publiku uuringut?  Oleks väga teretulnud, kui Pärnus spordikorralduse tudengid kaardistaksid motokrossi klientide profiilid. Tean omast käest, kui olulised on reaalse elu vajadustega haakuvad koolitööd. Ja vaja oleks teha publiku-uuringut mitte ainult nii, et  üritusel käib keskealine paar, Lõuna-Eestist, keskmisest 2 % madalama sissetulekuga, alaealiste lastega, et  nädalavahetusel kodust välja saada ja mingitki kultuuri tarbida (muusika ja moto-boksi kunst raja ääres), vaid et mis need tegelikud motivaatorid on, mis selle huvi käivitab.  Kui suur protsent on motoüritustel neid preilisid, kes lohisevad  raja ääres ainult oma kaaslase pärast? Ja kui palju on tegelikult neid, keda see sõit, tehnika ja pingerida huvitab (peale sõitjate emade, muidugi)?

  Ja mida mõtleb see klient, kes tuulab mööda motolehekülgede galeriidisi, kogub postreid ja isegi kunagi ei sõida? Või mis elualadelt on need, kes igal vabal momendil "oma jopedega" klubi ühistrennis käib  (väga oluline ka - mida nende naised sellest mõtlevad??) Kas see mees käiks samahästi jäähokitrennis, et lihtsalt sõprust, vaheldust ja võistlushasarti kogeda?  Miks ta on siis  krossi-võrgus? Mis teda võrgutab? Mis on motokrossi kui ala USP (Unique Selling Proposition)? Ma tõesti tahaks teada. Kas on tehtud uuringuid??

Hakka või ise tegema, tead. Mototeadlase erialal  vist väga  kõva konkurentsi pole, saan noorteadlase etapi vahele jätta, hakkan kohe  professoriks :)

Blondiinid on lollid...ehk 5 müüti motokrossist

Enamus "normaalseid" teab ju, et naised ei oska autot juhtida või et krossimees on peast segane ja jalust vigane. Vaadakem  siiski faktidele näkku!

Müüt 1- Motomees on põmmpea! Usutavasti põrutab  seal mudas müttamine ja hüpetel rappumine midagi mõistuses paigast  ära. Ja need, kes krossi sõidavad ilmselt vist ikka peaga midagi teha ei oska, sest kui nupp ei noki, nokib gaasikeeramise käsi. Vastulause: krossimehel peab olema  hea keeleoskus, et  läbi lüüa, keskmisest paremad teadmised tehnikast, strateegilise planeerimise oskused, keskendumisvõime, distsipliin ja vastutusvõime. Ilma nendeta läbi ei  löö. Krossimehed on minu meelest väga kõrge EQga (emotsionaalne  intelligentsus). Konkurente ja trennikaaslasi toetatakse ja hoitakse väga, suheldakse sõbralikult ja avatult. Motokross nõuab kõrget distsipliini  ja oma võimete tundmist.  Asjad  ja tsikkel peavad olema korras, trennid regulaarsed. Et üldse võistlusrajale  juletaks minna, on krossimehel teada, et  tuleb teha trenni, trenni, trenni - iga  ilmaga ja kaua. Tuleb end sundida, kui tahad edu maitsta. Kui endal margi täis teed, vastutad nii sponsori kui klubi hea maine ees. Tõeline põmmpea ei viitsi üldse midagi teha, rääkimata siis kehva  ilmaga diivanilt tõusmisest! Telekas võibolla mõni värske krossivõitja jätab natuke kahtlase mulje, aga kes meist suudaks ilma eriväljaõppeta  telekas pingevabalt esineda, eriti kui veel võistluspinge pole veel maandunud.  Lisaks: Gert Krestinov (üks noor motoäss, rahvusvahelise karjääriga) lõpetas gümnaasiumi  trennide ja võistluste kõrval neljadele-viitele. Noor tulevikulootus Tamur Talviku esines edukalt  ja soliidselt  Laulukarusellis.  Noor krossimees Ardo Kaurit on edukalt osalenud rahvusvahelistel  ja kohalikel füüsikaolüpiaadidel. Enamus  Eesti tuntud ässadest on tegelikult  edukad ettevõtjad (nagu Triisad, Engman).  Tublisid ja tarku on igal elualal. Ka motokrossis.

Krossimees on ka kabes kõva strateeg

Müüt 2 - Motokross teeb sandiks! Vastulause: kahjuks on pigem purjus peaga  vettehüpates sandistunuid kordades  rohkem. Eelmisel aastal  hukkus  44 purjus peaga vette roninud inimest. On küll juhuseid, et juhutub õnnetusi ja tekivad terviseprobleemid ka motokrossis. Täpset statistikat mul kahjuks pole kui palju krossisõitjaid on just krossi sõitmise tõttu jääänud invaliidiks, aga nagu ütleb Avo Leok ETVs, et ratastooli jäävad ikka väga vähesed ja ka teistes spordialades esineb vigastusi.

Tulevase korvipoisi esimene õnnetus. Püsivaid tervisekahjustusi pole siiani korvijooksust tekkinud!

Müüt 3 - Motokross on kallis! Usutavasti  peab ju olema krossibuss, kogu selle varustuse , tsikli, kaadervärgi hind on üüratu ja see saab olla ainult superrikkurite  või nende võsukeste  hobi. Vastulause: motokrossiga alustamiseks ei pea sul olema muud, kui üks vaba õhtu, isiklik laps, natuke bussiraha, et sõita näiteks  Rannamõisa (Tallinnast  buss 1.41 eurot) ja tsikli rendi raha ( vähemalt 6.39 eurot). Edaspidi saab osta kasutatud asju, käia  radadel, mille eest tasu ei küsita jne, osta osa varustust sõpruskonnaga kamba peale jne. Loomulikult, kui soovid teha profitasemel motokrossi karjääri, on raha vaja. Aga millisel alal seda siis poleks?? Sugugi odavam pole osta lapsele mängukonsool,  hulga PSP mänge ja hiljem maksta depressiivse lapse "kordategemise" eest psühhiaatrile.

Krossiga alustamiseks investeeringuid ei pea tegema igaüks, piisab kui Motokrossipisik seda teeb.

Müüt 4 - Motomees on karm ja tige! Küllap on ikka krossile vaja ronida nendel meestel, kes tahavad olla tõeliselt mehelikud, karmid, ägedad, kiired. Normaalne mees ei pea ju mudas urisema ja pärast  poodiumil rinnale taguma, vaid toetab õllepudeli kõhukesele ja patsutab prouat, eks. Vastulause: Kui normaalne mees maandab kontoripingeid maanteel ja naise peal, siis krossimees rakendab kogu oma adrenaliini, raevu, üleliigse jõu ja rakendamata jahikire eesmärgistatud  tegevusse. Krossivõit - see on võit mitte ainult teiste, vaid oma keha ja meelte segaduse üle.

Mehe sisemine loom vajab  taltsutamist! Karmi koore all on hell ja armas süda.

Müüt 5 - Motokross on meeste mängumaa! Kes see enne kuulnud on et, mõni normaalne naine sellist liiva ja muda vabatahtlikult  taluks. OK, äärmisel juhul on  naine ilusas nahkses kostüümis suure mehe seljataga maanteel, kui nad  Jõgeva Treffile  sõidavad, see on võibolla isegi seksikas. Aga motokrossis kogu varustus ümber, jubedalt suur kiiver, saapad nagu ulmefilmist - kust otsast  see naiselik on?! Vastulause: Naistele tehakse tänapäeval  väga  lahedaid krossiriideid! Eestis on terve klubitäis naisi, kes krossi sõidavad. Kui Dirt Flowersi krossileedi võtab pärast sõitu kiivri peast, tuulde lehvivad kaunid pikad  blondid kiharad ja turvavarustuse alt tuleb välja nõtke ja kaunis naine, on see minu meelest sada korda naiselikum kui kodus dressides koristav ja kokkav naine. Naistele on oma maailmameistrivõistlused, mida korraldab Rahvusvaheline Motokrossi Föderatsionn FIM. Omal ajal NSVLi absoluutne raudne leedi Virve Kiisa on hea näide, kuidas krossirajal möllamine ja tõeliselt soe süda ning naiselik vaist sobivad kokku suurepäraselt! Loe ajakirjast Motokross (märts/aprill 2009, pühendatud naistele, ainult paberkandjal).

Motokross on roosa!

Pisik Maardusse

Laupäeval, 23. aprillil on otsustatud Vaikset Laupäeva  tähistada ilmselt mitte liiga vaikse motoüritusega. Seal korraldab Eesti Hobikrossiklubi võistluse  Maardu Kevad 2011.

Ühesõnaga , tuleb välja et  lisaks "töö" pärast sõitvatele krossitajatele on  olemas ka seltskond, kes teeb seda "hobi" pärast. Nendel on omaette võistlused ja arvestus. Aga ausalt,ma küll ei saa aru,miks Pärtli sõitmine ei ole hobikross aga  mõned,kes samamoodi aeg-ajalt  treenivad ja võistlevad, tegelevad just  hobikrossiga. No igatahes, kuna hobikrossitajatel on ilmselt ka  krossihuvilisi lapsi, siis läheb väike Yamaha PW50 sinna üritusele väljanäitusele. Mudilased saavad Laste Rajal proovida oma  esimesi ringe sõita ja isad saavad nõu pidada, millal, kus ja kuidas poistega trenni teha. Tallinna inimestel ka hea lähedal  vaatama tulla.
Väike  PW on juba  talvetolmust puhas ja usinasti väikseid krossilootusi taltsutamas.

MotoKrossiPisik - mudilase esimene elamus!

5,4,3,2,1...kohe kohe läheb lahti ....

uus  hooaeg on algamas!
Motokrossipisik kerib tuure üles. Esialgu otsib sobivat lööklauset Momale minekuks.
 2.-3. aprillil välja  EMFi messiboksi oma "küpsistega"..Kujundaja ja  trükipress ootavad ärevalt, et Motopisiku uusi flaiereid pureda,seniks on loomingulisel  tiimil adrenaliin möllamas ja pead auravad.

Pühapäeval  tulge siis kohale ja  ajage oma mudilased sadulasse! Alates kolmepoolestest kuni pisemate  12aastasteni. Sellest kevadest paneme poisid põristama päris mitmel üritusel ja tüdrukud tsikli selga  täristama siin ja seal Eesti nurgas.  Elu esimene elamus  -Motokrossipisik.