Võistlustest, inimarengust ja motokrossist

Laps ei ole täiskasvanu. Lapseeas on  sobilik tegeleda  u. 80%  üldfüüsilise tegevusega ja vaid 20 % spetsiaalse eritreeninguga (nt  motokross). Võistlustel tuleb käia oma õpitut  proovile panemas, mitte võistlustel  õppimas.  Kui lapsel pole piisavalt treeninguid ja aega  õpitut seedida ning kinnistada, pole võistlusel  ka mõtet. Võistlus on  lapsle kui  kontrolltöö. Kui sageli me ise lapsena kontrolltöid nautisime?


Võistlus lapsele  peaks olema iseendaga võistlemine, mitte  teistega. Kui oluline saab olla see, kas keegi oli täna minust parem või mitte, kui ma ise olin täna endast parem? Kas meil mitte kõiugl pole südamesopis  unelm: olen täna parem kui olin eile... ja võrdluskriteeriumiks saame olla vaid meie ise. Niipalju kui on maailmas inimesi, on  väliseid võrdluskriteeriume, neid endaga võrdlemiseks kohandada oleks ju totter.

Motokrossiga tegelemise mõte lapseeas ei saa olla meistersportlase kasvatamine -  ta  põleb läbi, ei  taju seda meeldiva tegevusena, kurnab oma organismi.  Motokrossiga (ja ka igasuguse muu spordiga)  tegelemise mõte ja eesmärk peab olema inimese kasvatamine  - et  ta suudaks  keskenduda,  et  tema vaim ja füüsis oleks taasakaalus, et ta oskaks end analüüsida ja adekvaatselt hinnata, õppda,  kogeda, iseenast  ületada...  Kui selle tegevuse  tagajärjeks on juhtumisi maaimameistriks saamine, on hästi, aga see ei saa olla eesmärk.

Kui võistluse või  meistritiitli  võit oleks ainus eesmärk, siis  oleks  ilmas ilmselt  üks väga õnnetu  inimene juures. Sama asi lotovõiduga: me  unistame kõik suurest võidust. Tegelikult me  ei taha võidupiletit  ega raha, vaid tahame seda tunnet, mis on siis kui  on raha: üllatus, rahulolu, küllus.  Kui me selle saavutame, mida me siis  peale hakkaksime? Noh läheks metsa  ja mere äärde jalutama ja  oleks rahulik ja rõõmus?  Aga  selleks pole vaja saada lotovõitjaks,  et olla rõõmus! Selleks pole vaja saada ka  maailmameistriks või  50cc klassi  võidusõiduvõitajaks.   Pole mingit  garantiid, et   olles võitja, see tunne saabub. Kui meil pole oskust ja harjumust seda tunnet tunda, ei pruugi see juhtuda ka  olles võidusõidupoodiumil või  lotomiljonär.

Me peame lapses ja ka endis tekitama  oskuse  teha vahet tõeliste  ja pseudoeesmärkide vahel. Kui  laps  võidab võistlustel või pärjatakse meistritiitliga, on  tore ja uhke tunne küll. Pingutused   kandsid  vilja.  Aga mis edasi?  Paari nädala pärast  pühid karikalt tolmu ja mõtled, mida nüüd pihta hakata.  Kui  spordiga tegelemisega  ei kaasne maailmameistriks saamist, on  ühiskonnas  normaalne enesega toimetulev  heas füüsilises ja vaimses  vormis kodanik, kellel on elus mitmekülgsed sihid ja kõik võimalused kõiki oma unistusi teoks teha.  Majandusarengu seisukohalt on sellised  kodanikud väärtuslikumad kui kodanikud, kelle eesmärgiks on  teistele ära teha, esimeks tulla. See saavutus on ühekordse, lühiajalise mõjuga   ega käivita  pooltki nii viljakaid majandusprotsesse kui oskus õigeid ja pika perspektiiviga eesmärke seada ja nende nimel protsessi nautida ja  juhtida.

Keeruline on seda mõista  kui kogu ühiskond on tulemusele orineteeritud.  Keeruline on  raja ääres mitte röökida  - mine-mine , anna gaasi!!  Aga  olgem ausad, mis  on  meie kõikide ainus tulemus, mille poole  saame liikuda - surm. Nii et  ainus, mis sellel teel loeb, on protsessi  nautimine. Ärgem võtkem oma  väikestelt krossipoistelt seda õigust.

P.S. ma ei taha sellega väljendada põlgust krossivõistluste vastu, vähendada  lapsevanemate indu raja ääres  sõitjaid ergutada ega varjutada rõõmu  head tulemuste üle võistlustel! Mõtted olid inspireeritud  Hannesega arutelust  teemal: kas Pärtel peaks  igal etapil võistlema või mitte... Jätkame võistlustel käimist, võibolla  sügisel isegi 65ste klassis.  Juhul, kui Pärtel soovib.