Talved-põlved

Talvel olevat Pärtli jutu järgi ebameeldiv sõita. Proovis paar korda naeltega, aga külm  ja  paha.  No mina mõistan seda täielikult - ma ei pista nina üldse teki alt välja, rääkimata sportimisest!

Aga midagi  peab ju motokrossi-hobi jaoks tegema. Lisaks komapäeva öösiti üldfüüsilise trenni rassimisele TTÜ spordihoones, on  Meesisendid leiutanud ka geniaalse lahenduse - "Jõulukuu - shoppingukuu"! Mida ikka nende kopitavate eurodega teed, hea aeg tuulutada, eksole :)

Mingi Päkapiku karvane käsi pidi ka mängus olema, kes poole  hinnast  maha kannab (kas seda päkapikku  jaanuaris  toidupoodi  laenata saaks???)

"Meil" on siis nüüd uued prillid (meil - st. mina saan nuusutada ja  Pärtel kanda!)

Ja meil on uued põlvekaitsmed. Või slängish speaking  - rauad! Need EVSi põlvekaitsmed on head,  sest  neil on küljepeal  rauad. Et ei lase põlvel mingil juhul  tagurpidi minna. Ägedalt rasked on nad ka.

Ühesõnaga, et kui mõni mees mõtleb jälle vastu seina  sõita, jäävad vähemalt põlved terveks.  Pärtel  on nii kõva tegija, "viiemees",  et tema naljalt  "avariisid" ei  korralda;  aga  minu lootus on, et saaks sellele pisemale putukale need  õigel hetkel külge sokutada. Noorem  Prikk  tundub olevat  absoluutselt  krossiusku, rohkem kui kõik mu muud mehed kokku.

Aga see krossihulluse jälgimine on  minusugusele kontrorirotile  ausaltöeldes  üsna teraapiline. Hea vaheldus falsifikatsionismi-teooriatele ja strateegilistele arenguplaanidele.

Osta-Osta

Kipsi-Priidu skandeerib  voodis lamades: "Osta-Osta-Ortema!!"

Ortemad on  kaitsmed, Saksamaal tehakse... Aga last see ei heiduta:
"Osta-osta, pane  jope selga ja mine osta kohe! Osta -osta!"


See on väga kerge ja ka turvaline. Maksab u  350€.


Laps vaevu teabki mis see on, aga  kiljub  terve õhtu: "Ostame ära, ostame!!"





Meie kahepoolene on  palju hullem motohull kui vanem poiss! Ta on veetnud oma  kipsi-nädalast esimese 24/7 Foxi motosärgis, päevad mööduvad  kiivrit, prille ja  kindaid külge pannes ja jälle ära võttes...ja jälle  külge pannes ja  ära võttes.... tund-tunni järel ja päev päeva järel, teine nädal jookseb.

"Kuhu me siis läheme, Priidu,  kui su jalg terveks saab? Kas  õue? või ujuma?" "Sõmerpallu!"

Ta püsib siiski...

Hoolimata sellest, et meie väike geenius üritas oma jala hinnaga  Sõmerpalu Adrenalin Arenat ümber lükata, püsib sisehall siiski! Ja ootab jälle lapsi  Lastehommikule 23. novembril sõitu proovima ja  harjutama.  

Ma arvan, et nad peaks  panema seal välja sildi:  hallis  JALGRATASTEGA sõitmine võib kahjustada teie tervist!  Ehk siis  teinekord on mõni mudilane  targem ja ei  ürita Priidule sarnaselt  jalgrattaga läbi seina sõita. Uskuge, kulla mürsikud, see hall on  tugevam kui  teie!

Sai tõestust ka  Hannese  vanasõna:
Jalgrattaga sõit on palju ohtlikum kui mootorrattaga.

Nii et  katsuge, kallid vanemad, ruttu oma lapsed ohtlikelt riistapuudelt ümber kolida  krossitsiklite peale, korralikult kaitsmetega polsterdatud, valvatud, piiratud kiirusega piiratud rajal sõites  on väiksem tõenäosus  tõsielt viga saada  kui uljalt  "ohutu" abiratasega  jalgrattaga mööda  ettearvamatuid ja erinevaid maastikke kimades.

Motolaager

Esimest korda läksid meie poisid (see keskealine, kooliealine ja titt)  nüüd siis  Adrenalin Arena krossilaagrisse. Ei mingit poole päevani põõnamist kooliaheajal. Isa kihutas öösel otse saarelt Sõmerpallu, paaritunnise unepausiga kodus. Laste lennult haaramine oli  ohtrate pakkide tõttu muidugi omaette aktsioon.

 Kohal olevat  16  last. Plaanis on  laias laastus treening, krossitreening ja uni.  Süüa  ka antakse, puhata ja mängida olla ka lubatud :) Nädala lõpus, reedel, tuleb ka lastehommik ja võistlus.

Pärtli KTM ei ole vist laagrist erilises vaimustuses või pole see konkreetne isend lihtsalt  väga koostööaldis. Viskas  esimeses sõidutrennis vedru (selle amordikujulise) välja. Et  ikka mehhaanikul laagris igav ei hakkaks. Loodetavasti  jääb neil ikka öödiskode ja pasteerimiste jaoks ka  aega!

Foto: Adrenalin Arena

Motomood

Motokrossi riided pole üldse mingi juhuslik asi. See on tõsine  moetööstust,  oma trendide ja  põhimõtetega.

Pärtlil on olnud:
1. Ühed väiksed Foxi riided, sinised püksid ja must särk. Suurus 2 .-3 aastastele. Praegu teenib väikevenda tema krossimängudes. Arvake kumb on pildil, Prikk nr 1 või Prikk nr 2?

2. Ühed sinised Foxid, ootavad Priidu pealekasvu

3. Ühed punased Foxid -  teenisid kõige kauem.Püksid said ribadeks sõidetud, särk koledasti plekiline,  kõlbavad vaid  heinakuhja  ümber trennimiseks, mitte enam eputmaiskeks. Kui aga leiaks variandi, kuidas  sääre siseküljel nahk-osasid lappida saaks, elaks  mõnel väiksemal mehel veelgi mitu treeninghooaega  üle.  Kui keegi oskab soovitada, kuidas-kus parandada saaks, oleksin küll rõõmus.

4. ühed rohelisekirjud Foxid - uued, eputamiseks.

5. uued oranžid Answerid - ka uued,  pisut suured,  võtsin küljelt kitsamaks - sain nõeludes  sõrme villi.

Riideid valitakse vist speamiselt selle järgi, kes on iidoliks. Foxidega sõidavad näiteks  Ken Roczen, Ryan Dungey, Clement Desalle, vanasti sõitis ainult Foxidega ka Ricky Carmichael.

Aga Answeridega, mis on minu jaoks  täiesti võõras nimi, sõidab James Stewart -  ainuke must mees tippkrossis. Answer on  Ameerika firma, sellepärast  pole see  Eestis väga levinud.  Pärtel: "Mina tahtsin Answereid sellepärast, et Stewart sõidab nendega!"

Thori riietega sõidavad  näiteks Ryan Villopoto (meie kaheaastase poisi suur lemmik) ja  Blake Baggett.

Oleme ostnud Foxi riideid põhiliselt  Eesti maaletoojatelt, ühed oleme tellinud  Ameerikast, eBay kaudu.  Uute riiete  komplekti hind on laias laastus 100 - 120 eurot (koos kinnastega).

Riideid väga numbri järgi osta ei saa - erinevate  firmade samad numbrid kipuvad olema  erinevate suurustega. Kui on sama tootja suurustabel juba  teada, siis võib ka netist osta, aga alustuseks tuleks kindlasti proovida.  Oluline on arvestada, et  põlvekaitsmed mahuks pükste alla.  Teiseks, mõelda läbi, kas  kehakaitset soovitakse   kanda särgi all või peal, siis peab  ka  särk vastavas suuruses olema, Ameerikas kantakse kaitsmeid sageli särgi peal, Eurooas on nii- ja naapidi, kuidas  sõitjal mugavam on.


Ma olen ikkagi  lapsest saadik koolitatud toon-toonis riides käima...nii et  minu meelest on ikka kõige ilusam, kui  särk ja püksid  ja kindad on komplektis. Eriti  hull vaatepilt on  minu meelest  erinevate  firmade  eri värvi püksid-särk korraga seljas...võeh!!  Samas - tuleb ju tõdeda, et ega see ilu vähe ei maksa, nii et mõnikord tuleb siiski silm  kinni pigistada ja  lasta lapsel sõita  ükskõik  millega, peaasi et  pesta kannatab ja keret sügelema ei aja :)

Shoppamas

Saatsid siis vanad  kord külmal suvel oma lapsukesed  vanaema juurde, jalust ära ja võtsid kohe ette suuremat sorti vabaduse nautmise. Käisid kohe korda 3 järjest suures kaubamajas. Ja isegi mitmes kaubamajas. Et vaja  osta perre seda-teist ja tüki kolmandatki. Käisid ja otsisid, ei sobinud  see ega teine....laiutasid käsi...

Aga tühjade kätega ei  jäänud nad ometi mitte!

Pereisal, kellel küll pole nüüd ei  uusi pükse-pastlaid  ega sumadani, õnnestus seotada kaubamaja lähistelt hoopis

2  UUT REHVI!!

 Jesss. Shoppamisvaev ei läinud siiski tühja.

Pereema paneb nüüd oma väsinud jalad padjale ja lubab, et  ei lähe enne  vanamehega koos shoppama, kui krossiga on adjöö. Ja tahaks näha, kuidas sügisel pereisa  ühe rehvi omale pastla asemel jalga tõmbab ja teise rehvi  püksiks jalga paneb.

Emade kool

Iga päevaga ma avastan asju, mida  peaks juurde õppima, et saada "õigeks" krossimehe emaks ja väärsiliselt kanda tiimi särki. Hetkel kõige aktuaalsem:

1. Pakkimine. Võistluseks või treeninglaagriks asjade pakkimine on selline teadus , mis ajab mul alati juhtmed kärssama. Vaja õppida. Loodetavasti varsti hakatakse kursusi pakkuma!Või hakkan ise paari aasta pärast kursusi korraldama teistele emadele, suure raha eest :) 

Pakid paneme vööri :)

Kuimetsa kogemus

Kõik oli ideaalseks krossipäevaks valmis. Kosutav uni, kõhud täis, suurepärane ilm, laitmatus korras varustus,  mõnus korraldus, rahulik päevakava, toetav käepigistus ja kokkulepitud preemia.

Korraldus kena ja ilm hää

Aga Kuimetsa Jaanikrossi  kokkuvõttes ütles  Pärtel ise: "Ei olnud minu sõidu päev!"

Tsikliga maadlemas

Mis seal täpselt segas või valesti läks - mine võta kinni. Kvalifikatsioonis sai 2. aja, esimese sõidus 3. tulemuse ja  2. sõidus jäi viimasel ringil kukkumise pärast napilt 4ndaks. Kokkuvõttes võistlustulemus 4. koht. 50ste klassis oli vähe võitslejaid seekord, vaid 8 poissi. Teoreetiliselt  oleks olnud  võimalus poodiumikoht napsata, sest tavaliselt rivi eesotsas kiiremad mehed puhkasid seekord.

Koht kohaks, aga pisara võttis sõitjal välja midagi muud: ei olnud kiirust. Ei tulnud, ei saanud vedama, kuskilt jäi midagi puudu. Raske on sõita tõesti, kui kiirus liiga väike - jalgrattagagi ei seisa pikalt  ühel kohal ilma külge maha panemata! Sõidutehnikas oli vigu - pisiasjad nagu  jala asend, ees- või tagapool istumine, õigel hetkel gaasi keeramine - ilma nendeta on sõit nagu kook kirssideta. Vähemalt nii sain mina targemate meeste targutustest aru ;)

Arutasid mehed nii ja naapidi, motiveerisid, ajasid vihaseks, lohutasid, innustasid - ei saanudki sõit õiget hoogu sisse. Poiss ise ka kurb, aga seletuseks ei osanud pakkuda muud, kui et  rada oli nii raske, kurvid keerulised ja mõned olulised konkurendid puudu, kes võistlusvaimu  ja meeleolu oleks üles kütnud.

kurb ja pettunud krossimees

Teinekord läheb paremini! Meil kõigil on päevi, kus kõik on nagu korras, kõik peaks sujuma ja käes lendama - aga näh...ei tule välja. Minu arvates oli ta ikka tubli! Ja peaasi - jäi terveks!

Võibolla on see kogemus  just vajalik innustus: napilt poodiumilt alla jäämine ajab vihaseks, kurvastab, morjendab. Ent võib ka motiveerida: kui midagi teed, siis pinguta - ainult nii tuleb  tulemus. Väärt õppetund kõiges, mis elus ette tuleb.

Kael kallis vara. Krossi kaelatoest.

Krossipoisi vaat et kõige tähtsam, mida kaitsta, on kael. Kui kaleast käib kogemata krõks läbis, siis ...oioioi.

Esialgu oli Pärtli esimene kaelatugi selline vorstisarnane, O'Neal.

foto: genuineaccessories.com

See käis kaela, kiivri alla, eest krõpsuga kinni, sees penoplasti sarnane materjal ja peal krõpusga eemaldatav kate. Üsna varsti läks see sisu pooleks, koos püsis küll, kui kate peal oli. Ju tast migi tolk ikka on, miks teda muidu tehakse. Mõte peaks olema, et ei lase kaela järsku suure hooga tahapoole painduda ja murduda. See kaelatugi maksis umbes 300krooni ringis, uuena poest.

Sellest hooajast on Pärlil kasutuses Leatt Brace kaelatugi. See on juba  palju  kobakam ja kapitaalsem. Mida suuremaks läheb kiirus, mida vihasemaks ja uljamaks sõitja, sedavõrra kasvab vajadus tugevama kaelatoe järgi, juhuks kui juhuslikult üks saatuslik kukkumine peaks juhtuma.

foto: moto.mpora.com

Selle kasutuselevõttu pidi ikka  harjutama. Esiteks peab see sobituma kehakaitsmega. Aga meie poisile oli kehakaitse, mis Leatt Brace'ga komplektis, liiga suur. Nii et hea mitu õhtut  pusisid poisid, pead higised, kaelatuge sättida. Lõpus leiti nipp, kuidas vanale väiksele kehakaitsele uus kaelatugi selga sobitada. Kaelatoa küljed tuleb kehakaitsme õlaosale alla sättida, pühendumusega pusides on see võimalik.

Leatt Brace mõte on, et see suunab kukkumisel ja kokkupõrkel tulevad löögid kehasse, laskmata kaelal väänduda ohtlikult palju.  Näiteks nii:

foto: mtnbikeriders.com

  Sellele kobakale on olemas ka muidugi terve hunnik kaunistusi - eridisainiga kleepekaid. Äri  ja ilu ikka käsikäes  ohutusega :) Kaelatoe  pehmeid osasid saab muidugi eemaldada ja  pesta ka.

Sarnase funktsiooniga on ka teisi korralikke kaelatugesid, näiteks Alpinestars, Ortema, EVS firmadelt saab ka. Uuena ostes maksab Leatt umbes 300 eurost alates. Aga  murdmata kael on  kallim veel. Selle kaistefunktsioon ei tohiks ajaga väheneda, nii et kui vähegi terve on, siis  sobib ka kasutatult osta.

Nagu saabastelgi, on  ka Leatt Brace kinnitus disianitud  meeste sõrmedele. Mina seda tavaliselt  lahti ei kanguta, ei jõua lihtsalt! Poiss ise ka veel mitte.

Loodame, et tegelikult  ei  lähe  kaelatoe kaitsefunktisooni reaalselt vajagi, aga  parem karta kui kahetseda!

Kaugsuhe krossiga

Väga kummaline ja palju ärevam on elada kaasa lapse võistlemisele interneti kaudu.
Laps on usaldusväärse toetustiimiga Lätis Vilakas  võistlemas, mina ise haige pisi-prootoniga kodus, isa hoiab  Muraste paekarjääris telgist kinni, et see lendu ei läheks.

Õnneks  on http://www.results.lv/ keskkond väga suureks abiks - online saab aimu, kuidas sõidud lähevad, kuidas ajakava on paigast nihkunud, hea lugemisoskuse puhul saab isegi järeldada, kes kukkus ja mis oludes on rada.

Mis mul muud üle jääb - moosisai nina ette, soe tekk ümber ja  kaasa elama! Jõudu teile, kes te vihma, pori, tuule ja väsimusega võitlete, te olete kangelased!

Emotsionaalne krossikevad

Reedel väike trenn Ainja uuel lasterajal. 
Laupäeval saabusid poisid saabusid õhtul Põlgastest, Mini Karikasarja  esimeselt etapilt, põsed punaseks päevitunud, tuju hea ja kõhud tühjad.

Pühapäeval, peale pisikest poe- ja jalgrattatiiru pakkisid nad Tabasallu Speedway juurde trenni.

Ja umbes samas rütmis on terve maikuu kulgenud. Isegi eelkooli ei jõua enam. Tiim on laienenud - Põlgastest käis kaasas vanaema, tihti saab trenni kaasa ka väikevend, kes igal võimalusel ise tsikli selga  ronib.

Pärtli teise  võistlushooaja kohta võiks öelda - stabiilne areng. Kui eelmisel aastal oli ta tulemuste poolest rivi tagumises otsas, siis nüüd üha enam  keskmises osas. Küllap on sõidutehnikal veel arenguruumi. Ja musklil kasvamisruumi. 6aastane poiss  9aastastega ühel joonel ei püsi ikka mingi nipiga. Või noh, teoreetiliselt püsib, aga  meil pole nippi :)

Aga järjest enam tundub mulle, et sageli on võistlussaavutus seotud Pärtli tujuga, suhetega, "psühholoogiliste" aspektidega. Vahel on raja äärde sõites juba tuju nullis, siis ei klapi ka sõit ja pole suuremat sorti tulemus.  Vahel on aga  tuju hea, rõõmus meel, lahe olemine, nii et  starti minnes on tulemusest hoopis tähtsam "tšill"olemine. Sellise suhtumisega  ka eriti poodiumile ei jõua, sest kes pilvi vaadeldes ja publikule naeratades ikka eriti  kiiresti sõita saab...

 Emotsionaalse ja vahetu  lapse näost on õnneks kohe näha, kui miskit sõidule minnes ei ole paigas, kui mõtted norus või  võitlusvaim lõõskab. Mõnikord on ütlemised ja tülid kerged tulema, isegi sõbraliku märkuse peale. Selles osas on palju õppida veel toetustiimil: mida vahetult enne starti kõrva sositastada, mida võidusõitude vahel rõhutada ja meelde tuletada. Kas tähtis on toonitada, et  peaasi et ise terveks jääd ja püsti püsid? Või et kuku palju tahad, aga  katsu tehniliselt õigesti sõita? Või et pane ära, sõida nii kiiresti kui saad,keera gaasi, anna juurde.....? Kus see tasakaal on, et  iga kommentaar õiget nuppu vajutaks?  Liigsed soovitused võivad ka lapsukese päris sassi ajada. Ja mida ta ikka seal võistlusel meelde jätab, sõidab ikka nii nagu oskab...?

Siiani ei  ole ma kohanud Pärtlil päris läbikukkumise-tunnet peale sõitu. On olnud tüdimust, väsimust, innukust, uhkust ja rõõmu. Viha- ja rõõmupisaraid pole siiski olnud. Enamasti on  tal päeva kokkuvõte siiski: "normaalne". Ju siis tunnete-ameerika-mäed ühe päeva jooksul ongi krossipoisi jaoks "normaalne".

Kes krossi ei sõida, see nokerdab

Motokrossipisiku veebikodu on saamas uut nägu. Päris valmis ta veel pole - seis on umbes selline, et puuder on peal aga põsepuna alles ootab järge.  Ja  hoidku jumal selle eest, et  kodukas kunagi valmis üldse saaks: mida siis krossipoisi isa peaks vabadel hetkedel tegema hakkama, kui mitte veebis nokerdama!

No muidugi, olgem ausad, mõned alternatiivid netis nokkimisele on välja mõeldud ka nendeks puhkudeks, kui:
 -  kevadised rajad veel on liiga pehmed,
  -  sisehallid liiga kaugel
 - sõidumehed tõbised
 - või tsiklil (mida imet!) polegi parajasti  midagi putitada vaja.

Näiteks  võib korraks arvuti kinni panna ja kodu kaunistada tsikliratta sisekummidega. Näiteks a'la Kaunis Kevadine Kompositsioon Kummidega, Murastes:

Või siis näiteks alati võib muud riistvara lappida, loominguliselt kokku kruvida ja liimida:

Sellest aktsioonist jääb muidugi järgi unikaalne installatsioon tööpealkirjaga "Korisab, see kes kauem üleval on":

Viimane, kõige lollikindam  variant, on  sirvida  uut "potulaamatut", ajakirja Motokross. Seal on muuhulgas ka Motokrossipisiku Lastehommikutest, krossipositega  välismaal võistlemise poolt- ja  vastuargumentidest ning kunagisest popist motokrossi-saatesarjast ETVs. Peaks uurima, kas  need saated veel alles ja kuskil arhiivis äkki kättesaadavad. Kindlasti saaks lahedaid  kaadreid reporteri mikrofoni itsitavatest väikestest Leokitest või Laansoost :)

Koolivaheaeg teeb lapsest diivanipadja?!

Kevadvaheaeg. Vanematel kõige kiirem tööaeg. Mürsikud kodus: Wiist arvutisse, arvutist telekasse, telekast nutitelefoni....

Mõistliku raha eest  (12 euri lapse kvaliteetaja eest) paku parem talle  uut kogemust. Elu esimest motoelamust Lõuna-Eestis pakub Adrenalin Arena koos Motokrossipisikuga.

Registreeri, too laps Sõmerpallu kohale ja hoiata teda ette, et  tegemist on mootorsõidukitega. Ülejäänu eest hoolitsetakse. Sobiv tsikkel, kaitsmed, saapad-kindad, julgustus ja õpetus. Paku talle võimalust proovida, võibolla see sobib talle. Võibolla see nakatab ja suvevaheajaks unustab ta  teleka ja mängukonsoolid, vaid naudib vabas õhus motokrossi, võtab  uute sõpradega mõõtu ja  tirib sindki nädalavahetusel raja äärde jooksma.

Kui ta ei nakatu, on vähemalt kogemuse võrra rikkam. Teadmine, mis lapsele ei  sobi on juba suur asi.

Sõmerpalus Mini MX Eesti-Soome maavõistlus

Pärtel Prikk, 4. koht!

No näed, treeningud  hakkavad end ära tasuma! Tulemused räägivad iseenda eest. Auhinnaks  kommidega rahakassa ja  muidugi karikas. Igati kordaläinud üritus. Ja isal hää meel Avo Leoki kaasapakitud sägast :)

Mis mulle selle võistluse juures eriti meeldis, et laste sõidud algasid alles kella 11 paiku - väga mõistlik, et   vaesed poisid ei pea  kell 8 oma  uneseguste  silmadega  stardis olema! Ja päev lõppes ka normaalsel ajal. Aga siiski mina isiklikult  pidasin paremaks seekord koju jääda. Mulle piisas  Priiduga reedesel Lastehommikul võidujooksmisest!

Võistluste juures on alati olnud  minu jaoks müstika  punktiarvestus. Ei ole ma pihta saanud, mismoodi  saab olla ühel  sõidul  6. ja teisel sõidul 3.  aga lõpptulemuena  hoopis mingil  x-kohal. Tegelikult on see nii, et  kes tuleb  sõidus esimesele kohale, see saab 25 punkti. Teine koht saab 22 punkti, kolmas  20 punkti. Edasi läheb vastavalt siis 18, 16, 15, 14, 13  punkti. Kahe sõidu punktid liidetakse kokku.  Ja selle kokkuvõtte järgi  kujunebki siis  lõplik paremusjärjestus. Kvalifikatsioonisõidu  tulemus pole muidu oluline, kui et üks ring tuleb sõita  kiiresti. Kes on kõige kiirema ringiajaga, saab  kõige esimesena valida  võidusõitudes (nii esimese kui teises sõidus) stardikoha.

Stardijoonel Sõmerpalus

Kellel on  kvalifikatsioonis  kõge kiirem ringiaeg teiste ringiaegadest  ikka kõige aegalsem, see saab nähtavasti kõige kehvema stardikoha stardipuu taga. Kehv koht on see, mis ei ole sile ja mis läheb esimesse kurvi kõige suurema kaarega. Kõige kiirema   ringiajaga kvalifikatsioonisõidus saab õiguse valida  stardikoha, mis läheb esimesse kurvi kõige  lühema trajektooriga. Ja nii saab ta  pisukese eelise.

Kose talikross

Et miks siis meie  noor talent sel aastal  "naelad-alla-trallallallaa" lumes tsikliga ei mölla? Kosel oli ju  just Eesti Meistrivõistluste  etapp /Eesti Karikavõsitlus Talikrossis ja mitmed Pärtli "kolleegid" eesrindlikult  50stega platsis.

Aga meie "mikser" on  mootori kapitaalremondis, vohh.

Seda peab  tegema, et  uut super-hooaega  kevad-suvel  ei segaks mingi  totakas  tehniline kulumine. Seetõttu tuleb teatud  sõidutundide järel (vist oli 70?) mootor  lahti võtta,  kepsud ja muud koblakad välja vahetada, üle silitada ja uuesti kokku panna. Aga see protseduur  on  samasugust pühendumist nõudev nagu iseseisvalt uue kosmosesüstiku ehitamine. Iga vidin, kolb ja laager tuleb erinevast kohast kokku tassida, erinevad spetsialistid loevad siis  omad õnnistussõnad  peale... ja loodetavasti  töötab siis see KTMi süda  nagu uus.

Kogu seda lõbu muidugi ei saa  jumala armust, vaid ikka sponsorite ja  säästukonto rõõmust...Minu süda on igatahes rahul, sest  mu meelest on praegu  ikka liiga  külm õues sõita.  Ja pealegi peab  meie poiss käima laupäeviti  eelkoolis, sest kes siis kirjaoskamatut tippsportlast  tänapäeval poodiumile paneb!

Jüts peab tarkust taga nõudma - siis saab kevadel poodiumile!

Krossisaapad

Naisterahva  loogiline meel paneks koos kiivirga loomulikult  kummikud enne trenni valmis. Porisele, tolmusele rajale - mis siis veel kui kummikud.

Püha lihtsameelsust. Nüüd on endal ka piinlik, et  3 aastat tagasi nii mõtlesin.

Saapad on  üks  olulisem osa krossipoisi turvavarustusest.
Krossisaapad  on:
 - kõrge säärega, et jalga ei kõrvetaks vastu summutit või mootorit,
 - tugevad, et  hüppeliigest  ei vigastaks,
 - tugevdatud ninaga, et  varbaid ära ei lööks,
 - korralike tihedate kinnitustega, et  sõidu ajal kogemata  jalast  ära ei tuleks,
 - robustsed ja rasked, et  nad oleks piisavalt tugevad.

Saabas hoiab ära jalalaba tagurpidi keerdumise ja väänamise.  Noh, et jalg vigastada ei saaks kui see kuskile alla või vahele jääb. Kummik on libe, tuleb jalast ära, läheb kärssama ja ei kaitse jalga absoluutselt mingis asendis.

Saapaid toodavad Alpinestars, Fox, Sidi, Gaerne, O'Neal ja eriti eksklusiivsed on  Nike'i omad. Väiksemaid  ja  vähemtuntud  tootjaid on muidugi ka.
Lastele on  valik  üsna väike - kuigi tootjaid on, on küsimus mudeli sobivuses.  Osadel on liiga  kõrge säär ja lühemate jalgadega kutid jäävad nendega jamasse. 

Pärtli esimesed saapad olid Foxid, väga ilusad mustad.  Nüüd need teenivad meil 1,7aastast, kes nendega uhkelt  toas taarub.

Pärtli teised,  praegu uued, on valged Alpinestarid

Saabaste kinnitused on eri-skeemiga  jublakad, spetsiaalselt disianitud ema küüsi murdma. Ma olen mitu korda tahtnud uurida mõnelt kauni maniküüriga krossipoisi mammalt, kuidas küll nende küüned saabastele vastu peavad...aga seni pole tihanud.
Kinnitused käivad nipikalt  altpoolt alustades kinni, ühed ühele poole, teised teisele poole. Et vaim püsiks virge ja peaks jalgu saabastades ikka keskenduma.

Krossisaabaste hoolduseks on välja töötatud terve teadus, paras  brožüür. Harjaga ei tohi nühkida, mingi keemiaga ei tohi läheneda, loomulikult ei  tohi survepesuriga rünnata. Ainult pehme lapi ja veega! Kõigepealt pehme harjakesega lahtine muld maha, siis niiske pehme lapiga üle, siis korralik  kuivatus. Aga mitte  mingi puhuriga muidugi! Loomulikult on neil kaasas spetsiaalne  määre, mis hülgab vett ja säilitab  kõik muud  head saapa omadused.

Saapaid  ei tohi kunagi panna plastikkotti - alati tuleb  neid korralikult  ventileeritud  kohas  täiesti ära kuivada lasta. Saapaid ei tohi hoiustada püsti, vaid küljeti pikali - nii ei teki hüppeliigese kohta  saapasse kortse ja vorm püsib kauem hea.

Krossisaapaid ostes võiks kõik kinnitused üle kontrollida, kindlasti  jätta piisav sokivaru, ent samas ei  saa ka liiga suurtega sõita. Enne ostu tuleks veenduda, kas põlve saab vabalt kõverdada. Kasutatud saabast osta on  täitsa  OK, eriti laste  puhul.

Talvel sõites  on krossisaapad muidugi v. külmad. Pärtlil olid trennist tulles jalad jääs. Seega - kohe kui rajalt maas, pandagu soojad sokid ja korralikud tavalised talvesaapad jalga. Pikalt krossisaabastes passida pole hea mõte.

Uute saabaste hinnad jäävad vahemikku 100 - 300 euri laste mudelite  puhul. Sõmerpalus Adrenalin Arenal laste tsiklit rentides on Motokrossipisiku poolt 2 paari erinevas suuruses saapaid kohapeal olemas, hinna sees.

Indrek Mägi -pianist-motokrossisõitja

Indrek Mägi sõitis 2011 aastal MX1 klassis ikka väga tublisti!

Öeldagu veel, et krossimees  on põmmpea...tutkit!
Väga inspireeriv minu meelest.