Pärtel on juba paar korda ennegi Lätis käinud, 2 korda MMi vaatamas ja 1-2 korda ise võistlemas (ausalt, mina ei jõua järge pidada, kus ja kui palju ta käib! Häbi, miuke rongaema...).
Nüüd ei olnud mul enam mingit vabandust. Ei olnud ma tööl, ei olnud äsja sünnitanud ega muud arvestatavat põhjust. Lihtsalt "Kodustel põhjustel" sellest ei vabastata. Tuli siis pakkida. Enne veel väikevennale ID-kaart kah teha, ikkagi väljamaa.
3. septembril toimuval Läti M(eistri)V(õistluste) Gulbene etapil olime kohal. Mulle esimene kord olla "tiimiliikmena" välismaal. Startisime eelmisel päeval Tõrvast. Autosalong ja järelkäru puupüsti träni täis. Alates teepakkidest lõpetades telgiga. Kõigile neljale riideid, jalatseid, sõidukeid, küljealuseid, kõhutäidet ja meelelahutust.
Tee oli talutav, natuke vihma ja natuke päikest. Üle maantee vooris lehmakari.
Gulbenele eelneva asula - Smiltene - magasime mõnuga maha. Gulbenes parkisime oma killavoori tänava äärde, sõime luksuslikult suured ja koduselt maitsvad praed kultuurikeskuse kõrval asuvas baaris. Olime ainsad külastajad ja tegime oma puu-vene-keelega sealsele neiule palju nalja. Nagu ikka, kohvikute vetsudes pole sooja vett. Nii et titepepu - pesuks ei soovita. Peale sööki läksime rada otsima.
Kogemus nr 1: ära mine Lätti liiga vara, rajale viitavad sildid ei ole eelmisel õhtul kell 19ks veel väljas. See, et sõit on Gulbenes, ei tähenda, et rada on Gulbene asulas. Otsisime hea hulga aja, kuigi telefonitsi saime "vanadelt kaladelt" õpetust. Sõitsime Gulbenest välja u 10 km, siis tagasi... ja rütmiga "2 km siisepoole -1km väljapoole" ostingud jätkusid. Rada maanteelt eriti näha pole, st kui ei tea, ei oska vaadata. Tuleb küsida täpset kaarti teadjamatelt ja parem on kui keegi, kes on äsja seal käinud, on telefoni otsas ja saab sõidu ajal juhiseid anda.
Kui kohale jõudsime, oli raja ääres üks boks ühe Quadiga ja 2 vanamehega. Käisime lastega raja läbi, mina sain korralikult võhmale.
Kogemus nr 2: ära kavatse Gulbene raja ääres telkida. Pinnas on liivane, pehme. Ja kui juhtub olema sajune, siis on see üks suur porivann. Muruga pind on ka, aga see on rajast liiga kaugel. Pealegi, oli enam kui imelik selle 2 Quadi-vanamehe külje alla oma laager hambapesu, mähkmevahetuse ja Kombinee-Kummikutega-gareroob lahti lüüa. Panime tagasi asulasse. Üks linnaäärne motell oli "Vsjoo zaanjat!", pidime maanduma kesklinna hotelli. No polnud viga, kui just raha üle on. Hommikusööki toa tasu eest ei saa, selle eest saime suure, titevoodiga toa. Vaibal mõned eelmiste prallede jäljed ja vaade otse prügitünnidele. Aga telekas olid lätikeelsed Simpsonid ja administraator oli "pupsikite" suhtes väga positiivne. Teinekord stardime Gulbenesse Tõrvast võistluspäeva hommikul. See on paar tundi sõitu ja Lätis pole laste sõidud nii ürgvara ka kui Eestikatel.
Hommikuks olid ka teised eestlased raja ääres kohal. Põhiliselt väiksemad poisid isade või onudega. Sügisene aeg, paljud ei viistivat enam käia. Kool ka juba ju. Poisid olid nadu ikka, oma sõiduvees, trööpasid jalgratastega ja mängisid. Muda, mida loopida jätkus.
Kogemus nr 3: omal käel, st ilma klubi boksita, on katus ja jalamatt äärmiselt olulised. Meil vedas, ei hakkanudki sadama, muidu oleksime oma kaadervärgiga lausa lageda taeva all. Aga poisil riiete vahetuseks oleks kulunud ära üks kuiv jalgealune. Porisel maal on ikka keeruline. Lisaks olid seekord asendamatud abimehed kätepesutünn, kiirkeedukann koos generaatoriga ja Läti pähkliküpsised. Magama ei õnnestunudki Pärtlit suruda, sööma meelitasime vaevalt 2-3 amspuks. Mehaanikul ka polnud aega süüa. Ma siis üksi õgisin, aga palju kaasaostetud toitu on veel tänagi mul külmkapis. Grillimisest polnud aega isegi mõeldagi, kuigi olime plaaninud.
Võidusõit ise mind jättis muidugi külmaks, v.a. need korrad kui ma nägin oma last mööda kihutamas. Siis vehkisin küll, titt paelaga kaelas, raja ääres möirata ja kaasa joosta nii et küljes hakkas pistma. Ta oli tubli minu meelest. Aga kui ma küsisin, et kas sa ikka nägid kuidas me Priiduga kaasa elasime, siis olin "ei" peale küll pettunud....mida ta siis üldse seal rajal näeb või teab....:(
Tulemus: Läti MV kokkuvõttes on Pärtel 16ndal kohal, sest käis kahel etapil võistlemas. Kondid ja luud jäid terveks, auhinnaks sai tagasiteel Läti Statoilist kabanossi. Koju jõudsime öösel 1 paiku, peale pikalt kräunuvat väikelast Läti teedel ja pärast kosutavat õhtusööki Tõrvas. Ma otsustasin, et ühe korra järgmise suve jooksul lähen ikka Lätti kaasa, aga mitte Gulbenesse.
