Adrenaliini!

Käisin ära, tegin ära! Ei saa ju olla nii, et poiss sõidab ja ema ei jaga üldse matsu :)
 Proovisin pittbaiki Adrenalin Arenal.

Hallis sees tiirutasid väiksed pägad oma 50stega. Sinna ma minna ei julgenud - nad (sh. mu isiklik kuuene) oleks mind esimesl ringil niitnud.
Pusisin halli kõrval muruplatsil. Hea suur plats, keegi peale omade kriitikute ei vahtinud. Esialgu oli ikka tükk tegemist ja kogemusi andis see pool tundi küll:

 - Kiiver on ikka pagana suur - üldse ei näe oma  varbaid, rääkimata siis sellest, et mis kuskil kõrval toimub. Raske on ta ka.

 - Gaasikeeramine on tõsine vaev. Kui tasakesi keerad, ei lähe edasi. Kui kõvasti keerad, lendab kohe niuhti-liiga palju.

 - Keeramine on keeruline. Palju lihtsam seisma jätta, jalgadega ennast teistpidi udida ja siis teises suunas gaasi anda.  Kurvis jalatõstmise funktsioon on tegelikult päris arusaamatu - korra proovisin, aga mis selle point peaks olema - ei taipa. Võibolla et jalgu sirutada.

 - Käed hakkavad julmalt külmetama! Mul olid õhukese nahkkindad, nendega läksid esimese 5 minuti jooksul sõrmed jäässe, kuigi ei olnud sugugi kõige külmem sügisilm. Villaste kinnastega  sõita ei saa, gaasirutška hakkab libisema. Vaene poiss, mismoodi ta küll seni on oma sõrmi säilitada suutnud..- :(

 -Vedas, et ilm oli kuiv, sain väljas sõita. Aga kui tahta sees esimesi harjutusi teha, siis läheb ikka raskeks - seina ääres on mu meelest nii jube ringi keerata! Ja kogu aeg kui keegi must mööda tuiskas, võtsin gaasi maha ja ootasin - muidu oleks raudselt kellelegi ette läinud. Hea oleks, kui  terve siserada oleks minu päralt. Lasen vist Hannesel korteriremondi asemel privaat-halli ehitada, ilma kurvideta.

- Aga midagi seal ikkagi oli. Põnevus. Keskendumine, mis muudel jamadel ei lase pähe tulla. Eneseületuse rõõm. Lähen veel. Ja Priidu panen külgkorvi.

Adrenalin Arenale jäi ka meie väike PW - mis ta ikka tühjalt siin linnas seisab, talvel niikuinii Harku vallas kusagil algajad sõita ei saa. Aga nüüd saavad Sõmerpalus katuse all väikesed proovimas käia.  Tartust nii lühike suts sõita, igaljuhul väärib küünlaid.

Ja adrenaliini tuli meile täna veel - kuller tõi meie esimese portsu mängutsikleid. No neid, mis on igal väikesel krossitajal kohustuslik aksessuaar. Ja mis meie pooleteistaastast meest tund aega jutti lõbustab. Neidsamu jah, mille ribadeks sõidetud  "laipu" meil kodus terve kastitäis. Aga see ei loe.  Need  mängukad on selle harrastuse kuluosad. Eks näis, kas teisi lapsi ka teenivad sama edukalt kui meie omi. Motokrossipisiku levitajad on need mudelid igaljuhul.

Laupäeval isaga...

Laupäeval isaga Tartusse Taskusse!

Meie poisid igatahes lähevad. Võtavad  väikse Yamaha PW ka teistele näitamiseks kaasa. Koos Adrenalin Arenaga peetakse seal lahedat  isadepäeva. Kella 12st.

Foto: Adrenalin Arena

Isad, võtke oma pudinad näppu, tulge silitage väikseid ja natuke suuremaid tsikleid, ragistage  viktoriinis ajusid ja võitke auhindu.


Ja  naised siis - musid punaseks ja seniks Taskusse shoppama, onju ;)

Foto: Tartu Tasku

Nostalgiahetk

Nii see kõik algas....
Ühel kenal päeval, kui Pärtel oli kolmene, viskas ta koos isaga kõhuli põrandale ja maalis meie ainukese vildikaga vanale kardinatükile mustad ruudud. Igavusest, ajaviiteks - arvasin mina. Naiivitar. Sellest  kardinast sai imeväel Ruudulipp. Ja tulehakatuseks mõeldud pilpast stardi-sekunditahvel. Veel samal õhtul sätiti lapsele näkku isa krossiprillid ja väikese plastmassist auto seljas algas stardireaktsiooni harjutamine.  Vat nii käis see nakatumine.

Nüüd teenivad need nostalgiahõngulised atribuudid juba uut, pooleteistaastast krossihaiget.

Osta sellist vajalikku tavaari koduskasutuseks muidugi kuskilt ei saa. Ikka koostegemise rõõm ja suur kirg on selliste asjade tootjad. Kellel vaja, võime laenata ;)

Krossiturundus

Ma ei ole mingi turundusguru. Ammugi mitte krossiguru. Aga motokrossi-alased inetrnetilehed on avatud minu elutoas arvutiekraanil ööl ja päeval - minu meespesakond nimelt õpib neid pähe.  Ja motoüritustel olen ma viibinud nüüd täpselt niipalju, et tekib üldistusvõime. No ja kui nüüd analüütiliselt vaadata, milline on see turunduskommunikatsiooni sõnum, millesse nad on mähkunud, on tegu mu meelest  üsna  ühekülgse pudruga.

Motokrossiturunduse toode/teenus  on võistlus, riided, tsiklid, varustus,  klubitrenn ja muud klubiteenused, sisehallide puhul ka rada/koht.  Ei mingit ruumi sellistele teemadele nagu - "kuidas-sa-oma-motokrossi-sõltuvusest-vabaneda-saad"...või
"leia tee oma sisemiste  krossivõitudeni"....
"hinga ennast finishini"...
"motokrossi fengshui"...
Täitsa täitmata turunishsh (vabandust, ma ei oska katusega tähti oma uue arvutiga sisestada)!!

Turul pakutavate motokrossi teenuste/toodete pakend on muidugi see, mis ennekõike silma hakkab ja kõrva kargab - see viis, see keel ja need sõnumid, mille saatel neid tooteid/teeuseid pakutakse.
Maskuliinne, punane ja must, ekstreemne, liikuv ja adrenaliinist pungil (vaata kasvõi  ajakirja või alaliidu visuaali).  Sõnumid kommunikeeritakse oma-jopelikult, lihtsas keeles, sageli slängis, siseringi kuulumise tunnet tekitavalt. Kõige räigem stamp on muidugi bikiinides pikajuukseline ja pikakoivaline feminiin läikiva tsikli kõrval mudasel maal. Sellistel juhtudel  tahaks küll peast haarata ja karjuda: Issand, anna loovust!!

Motoüritus kui toode on tradistioonilsielt pakendatud kõrvulukustavasse rütmimuusikasse. Kliendil puudub valikuvõimalus - Naudi motokrossi pasunaorkestri või hoogsa Horoskoobi  saatel...no miks mitte, mehed?!?

Miks ma ei kuule motokrossist kui lihtsalt  toonust tõstvast, vabas õhus vastupidavust arendavast liikumisharrastusest, nagu kepikõnd? "Proua, kas sa tead, kus on sinu käevarrelihased? Tule ja leia need motokorssitrennis gaasi keerates..."

Kanalid  on ikka peamiselt Internet - kõigel olulisel on oma  kodukas, alates suurtest üritustest  kuni varustuse kaupmeesteni.  Tele ja  raadio on vähem kasutatud, eelkõige suurema sündmuse puhul. "Staaride" turundus  isiklike kodukate, blogide ja Facebooki kaudu toimib samuti päris hästi. Iseküsimus on, kas seda teevad  tiimid/managerid või krossitajad ise. Kes teab infot jagada, lasku tulla! Reklaamplakatid on minu silmale hoomamatud. Aga mine sa tea, võibolla on see taotlustlik, hoolega läbikaalutud ja täpselt targeted reklaamistrateegia? Ja nähtavasti ei ole mina, keskealine koduproua, just kõige magusam sihtmärk, kelle silmadele plakateid trükkida ;)

Sponsoritest kubiseb see maailm muidugi nagu  sipelgapesa. Mis fenomen see on, et rajaääred on reklaamipindu täis müüdud  ja bartertehingud tuleb joana...vat ei tea. Selles osas müts maha tegijate ees.

Motovarustusega kauplejate ja motoklubide oskus oma bokse üritustel  üles panna ja kujundada on ka päris  omaette stiil. Need näevad välja  üsna apetiitsed, palju vaatamiseks, õdusad, kutsuvad nurgakesed. Niipalju kui mina olen kogenud, on kõige tähtsam vahetu suhtlemine  1-1le ja seda need mehed-naised valdavad. 

Tulge meie  boksi! Motokrossipisiku esimene ja seni ainus turundusaktsioon 2010.a suvel.

Aga mis mind tegelikult ennast ka kõige rohkem huvitab, on klient. Kas on tehtud motokrossi publiku uuringut?  Oleks väga teretulnud, kui Pärnus spordikorralduse tudengid kaardistaksid motokrossi klientide profiilid. Tean omast käest, kui olulised on reaalse elu vajadustega haakuvad koolitööd. Ja vaja oleks teha publiku-uuringut mitte ainult nii, et  üritusel käib keskealine paar, Lõuna-Eestist, keskmisest 2 % madalama sissetulekuga, alaealiste lastega, et  nädalavahetusel kodust välja saada ja mingitki kultuuri tarbida (muusika ja moto-boksi kunst raja ääres), vaid et mis need tegelikud motivaatorid on, mis selle huvi käivitab.  Kui suur protsent on motoüritustel neid preilisid, kes lohisevad  raja ääres ainult oma kaaslase pärast? Ja kui palju on tegelikult neid, keda see sõit, tehnika ja pingerida huvitab (peale sõitjate emade, muidugi)?

  Ja mida mõtleb see klient, kes tuulab mööda motolehekülgede galeriidisi, kogub postreid ja isegi kunagi ei sõida? Või mis elualadelt on need, kes igal vabal momendil "oma jopedega" klubi ühistrennis käib  (väga oluline ka - mida nende naised sellest mõtlevad??) Kas see mees käiks samahästi jäähokitrennis, et lihtsalt sõprust, vaheldust ja võistlushasarti kogeda?  Miks ta on siis  krossi-võrgus? Mis teda võrgutab? Mis on motokrossi kui ala USP (Unique Selling Proposition)? Ma tõesti tahaks teada. Kas on tehtud uuringuid??

Hakka või ise tegema, tead. Mototeadlase erialal  vist väga  kõva konkurentsi pole, saan noorteadlase etapi vahele jätta, hakkan kohe  professoriks :)