Laps ei ole täiskasvanu. Lapseeas on sobilik tegeleda u. 80% üldfüüsilise tegevusega ja vaid 20 % spetsiaalse eritreeninguga (nt motokross). Võistlustel tuleb käia oma õpitut proovile panemas, mitte võistlustel õppimas. Kui lapsel pole piisavalt treeninguid ja aega õpitut seedida ning kinnistada, pole võistlusel ka mõtet. Võistlus on lapsle kui
kontrolltöö. Kui sageli me ise lapsena kontrolltöid nautisime?
Võistlus lapsele peaks olema
iseendaga võistlemine, mitte teistega. Kui oluline saab olla see, kas keegi oli täna minust parem või mitte, kui ma ise olin täna endast parem? Kas meil mitte kõiugl pole südamesopis unelm:
olen täna parem kui olin eile... ja võrdluskriteeriumiks saame olla vaid meie ise. Niipalju kui on maailmas inimesi, on väliseid võrdluskriteeriume, neid endaga võrdlemiseks kohandada oleks ju totter.
Motokrossiga tegelemise mõte lapseeas ei saa olla meistersportlase kasvatamine - ta põleb läbi, ei taju seda meeldiva tegevusena, kurnab oma organismi. Motokrossiga (ja ka igasuguse muu spordiga) tegelemise mõte ja eesmärk peab olema
inimese kasvatamine - et ta suudaks keskenduda, et tema vaim ja füüsis oleks taasakaalus, et ta oskaks end analüüsida ja adekvaatselt hinnata, õppda, kogeda, iseenast ületada... Kui selle tegevuse
tagajärjeks on juhtumisi maaimameistriks saamine, on hästi, aga see ei saa olla eesmärk.
Kui võistluse või meistritiitli võit oleks ainus eesmärk, siis oleks ilmas ilmselt üks väga õnnetu inimene juures. Sama asi
lotovõiduga: me unistame kõik suurest võidust. Tegelikult me ei taha võidupiletit ega raha, vaid tahame seda
tunnet, mis on siis kui on raha: üllatus, rahulolu, küllus. Kui me selle saavutame, mida me siis peale hakkaksime? Noh läheks metsa ja mere äärde jalutama ja oleks rahulik ja rõõmus? Aga selleks pole vaja saada lotovõitjaks, et olla
rõõmus! Selleks pole vaja saada ka maailmameistriks või 50cc klassi võidusõiduvõitajaks. Pole mingit garantiid, et olles võitja, see tunne saabub. Kui meil pole oskust ja harjumust seda tunnet tunda, ei pruugi see juhtuda ka olles võidusõidupoodiumil või lotomiljonär.
Me peame lapses ja ka endis tekitama oskuse teha vahet tõeliste ja pseudoeesmärkide vahel. Kui laps võidab võistlustel või pärjatakse meistritiitliga, on tore ja uhke tunne küll. Pingutused kandsid vilja. Aga mis edasi? Paari nädala pärast pühid karikalt tolmu ja mõtled, mida nüüd pihta hakata. Kui spordiga tegelemisega ei kaasne maailmameistriks saamist, on ühiskonnas normaalne enesega toimetulev heas füüsilises ja vaimses vormis kodanik, kellel on elus mitmekülgsed sihid ja kõik võimalused kõiki oma unistusi teoks teha. Majandusarengu seisukohalt on sellised kodanikud väärtuslikumad kui kodanikud, kelle eesmärgiks on teistele ära teha, esimeks tulla. See saavutus on ühekordse, lühiajalise mõjuga ega käivita pooltki nii viljakaid majandusprotsesse kui oskus õigeid ja pika perspektiiviga eesmärke seada ja nende nimel protsessi nautida ja juhtida.
Keeruline on seda mõista kui kogu ühiskond on tulemusele orineteeritud. Keeruline on raja ääres mitte röökida - mine-mine , anna gaasi!! Aga olgem ausad, mis on meie kõikide ainus tulemus, mille poole saame liikuda - surm. Nii et ainus, mis sellel teel loeb, on protsessi nautimine. Ärgem võtkem oma väikestelt krossipoistelt seda õigust.
P.S. ma ei taha sellega väljendada põlgust krossivõistluste vastu, vähendada lapsevanemate indu raja ääres sõitjaid ergutada ega varjutada rõõmu head tulemuste üle võistlustel! Mõtted olid inspireeritud Hannesega arutelust teemal: kas Pärtel peaks igal etapil võistlema või mitte... Jätkame võistlustel käimist, võibolla sügisel isegi 65ste klassis. Juhul, kui Pärtel soovib.
