Esimese hooaja lõpp

Ma arvan,et võime vist Pärtli esimese ametliku võistlushooaja lõppenuks lugeda. Nüüd plaanivad poisid teha  pisikese pausi treeningutesse. Ja tore ongi - et jääks aega vahepeal kirjutama ja lugema õppida! Lisaks alustab Pärtel taas ujumistreeninguga, seekord Tabasalus ujumise algõpetusega. Pealegi on  Pärtli  tsikkel (50kuubikut KTMi, selline oranz) ära teeninud pisut hoolitsust ja hellitamist.

Sumps on kõver, mingeid vidinaid ja värke vaja uuendada. See on umbes sama nagu mina vaatan sügisel oma suvekingad kriitilise piguga  üle, puhastan, lasen kingsepal ära lappida ja pakin järgmisest suvest unistades oma rihmikud hoolega talvekorterisse. Hannes väidab, et  ratas tuleb korralikult juppideks võtta, hästi puhaste kinnastega kõik osad ära puhastada. Iga pisemgi  liivatera või tolmukübe kuskil väga  olulises kohas võib tsikli tuksi keerata või enneaegselt kulutada. Lühidalt - broneeritud on mitu  head päeva vana hea meeste hobi- putitamise - jaoks. Käed õlised, ninad tatised - aga neile vist meeldib külmas garaazhis  niimoodi pusida. Ilmselt parem, kui kodus nõusid kuivatada või aknaid pesta :)

Uueks hooajaks koguneb järjest plaane: vaja uut kiivrit, uusi põlvekaitsmeid, vaja treenida peaaegu ülepäeviti ja erinevatel radadel, vaja hankida korralik "boksivarustus" võistlustel käimiseks, vaja  osta võistluslitsents...kulud, ainult kulud! Katsun lähiajal ka kõik numbrilised näitajad ausalt üles lugeda, et kõigil oleks selge pilt,mida need kulud tegelikult tähendavad. Meil on õnneks mõned head sponsorid (vanavanemad ja onu).

Ka motokrossipisik ehk Yamaha rent teeb suuri plaane uueks hooajaks. Selge on, et  väike ratas  tahab  sõitjaid saada ja lastel on väikest Yamahat vaja, et  järele proovida, mis mekk sellel motokrossil on. Tuleval hooajal  plaanime kindlasti rohkem üritustel  laste rada korraldada ja "püsiklientidele" ehk kohalikele poistele, kes Yamahaga juba sõbrad, ägedamaid trenne korraldada. Kuniks aga veel vähegi valget aega, on PW ikka stardivalmis mürsikutele esimesi põrinaid pakkuma.Seni on 2-3 korda nädalas huvilisi poisse ikka olnud, kes enamasti Rannamõisa rajal töristavad. See tsikkel on nii "lollikindel" et erilist hooldust ei vaja, talvepuhkust samuti  mitte, ei karda ta vihma ega külma. Talvisel ajal võivad lapsed sellega sõita täitsa tavaliste jopedega ja pükstega. Kaitsmed saab panna pükste alla ja  jope peale. Kiivri sisse mütsi panna ei saa, aga talvel on hea sinna alla panna Buff - selline toru moodi sall, mis  on õhuke aga hoiab hästi pea ja kaela soojas. Motokindaid on meil mitu paari ja need hoiavad ka  käed täitsa hästi soojas. Krossisaapad on paksud ja heast materjalist, nii et  varbad ei tohiks külmetama küll hakata. Meil on  Pärtlist järgi ka  ühed täitsa väiksed, 3-4aastaste krossisaapad. Nii et kui vaja, kadedad me pole, saab meilt laenata. Saabaste sisse on hea panna õhukesed aga pika säärega põlvikud või sokid. Muidugi, erilist esinduslikkust nendest sokkidest pärast enam välja ei pigista :)
Eelmisel talvel sõitis Pärtel paar korda lumes - 10 minutit lumetrenni olevat sama koormus,  mis paar tundi tavalist sõitu. Eks näis, palju vapraid isasid ja poegi  sel talvel koguneb, kes  tsiklit proovida julgevad...

Haapsalu

Motokrossipisik käis viirust levitamas Haapsalu kestvuskrossil. Kestvuskross tähendvat seda, et võisteldakse nii et kes kauem vastu peab. St kõik stardivad korraga ja sõidetakse 2 tundi jutti. Et see pidada olema selline iseenda ja oma rattaga mõõduvõtmine tegelt.


Kas oli tegu kehva ilma, ebapopulaarse spordiga või on Haapsalus lastel muud targemat teha, igatahes üleliia palju pisikesi  krossihuvilisi  raja ääres polnud. Aga Läänemaa motoklubi on ikkagi üks sõbralik punt, nende eesotsas on hr. Engmann, kes ise sõidab ka krossi. Nendel on heaks tavaks motohooaega lõpetada mõnusa kokkusaamisega, kuhu ässad ka  meie Pärtlit kampa võtavad :)

Tanel Leoki sõber

Käisime Tanel Leok ja sõbrad heategevusvõistlusel Kosel.
Hommik algas ürgvara, startisime  7.30, lapsed nagu auravad pambud peal. Ilma bussita ei tee sellel erialal ikka midagi - suur buss sai maast laeni kola täis - 2 motikat, muu sõiduvarustus, titevanker, 2 turvatooli, kõigile vahetusriided, 2 kotitäit sööki ja snäkke, lasteraja tähistuseks sildid, postid, matkatoolid...uhhhh!

Vabatreeningus sõitis Pärtel väidetavalt sama aeglaselt, nagu "mannerguga piima järel käies":)  Võistlussõidus läks pisut paremini, teine sõit oli parem kui esimene. Korra upitati poiss nutvana masina selga - eks ta kukkudes ikka pisut haiget ka sai :(
Rada oli võõras ja raske, kukkumist palju. Õnneks võivad  võistlustel kõik vanemad inimesed aidata, kui  väiksed  poisid  kukuvad. Nad ei jaksa enamasti ju ratast ise püsti tõsta ja uuesti käima lüüa.  Mina panin vapralt pisipoisi kõhukotti ja traavisin mööda raja äärt.

Nr.23 Pärtel Prikk!!

Minu rolliks oli Pärtlit pärast sõitu boksis oodata kõrrejoogi, piruka ja abikätega   - on see  laiskus või poosetamine, aga  sõidust tulles  vajub Pärtel räntsti tooli ja ei liiguta lillegi. Mina siis kangutan ta  pükse ja kaitsmeid ära. Tuleb tunnistada, et see on üks pagana raske ülesanne - püksid on kõvad, jäigad, kitsad ja kobakad  kaitsmed seal all ei tee olukorda lihtsamaks. Alates saabastest lõpetades särgiga vajab kogu varustus  head kätt, kogemust ja  erinippe nendega  toimetamiseks.

Puhkehetkel meie "boksis"

Võistlused ise olid toredad selle mõttes, et lastele oli tõsine mõõduvõtmine,  aga suured tegid nalja, trikitasid. Ka publikut oli minu meelest täitsa palju.  Ilm oli ilus, Pärtlil kohal  "fännklubi" sugulastest ja nende lastest. Ilmselt osalt ka seetõttu ei olnud tal erilist sõidutuju, parema meelega mängis teiste lastega peitust.
Lõppkokkuvõttes oli ta eelviimasel kohal. Sellegipoolest on tore, et ta sai auhinna, käepigistuse kuulsalt Stefan Evertsilt (või-mis-ta-nüüd-oligi?)ja mis peaaasi - väärt võistluskogemuse.

"Fännklubiga"

Kosel oli kohal ka palju väikseid Tanel Leoki sõpru, kes  tahtsid esimest korda elus ratta selga istuda. Meie väike Yamaha PW sai jälle korralikult tööd teha - testisõidu järjekord oli püsivalt kogu aeg.

Väikseid ringe jõudis seekord teha vaid kümmekond last, sest  vahepeal oli rada suletud - Pärtel vajas kiivrit ja oma mehaanikut! Üsna selgelt on näha, kellel on asja peale soont, kellel mitte. Mõni saab kohe esimese ringi järel aru, kuidas rattaga  ümber käia. Huvi peegeldub ka  testõidu lõpetaja silmades - kes kibeleb minema, kelle silmad säravad peas ja ei raatsi tsiklilt mahagi tulla.

Päev lõppes õhtul pool kaheksa, pakkisime oma killavoori ja väsinud lapsed kokku. Kokkuvõttes olime muidugi rahul.  Pärtel kinnitas koduteel, et soovib kindlasti asjaga jätkata ja tulevikus kihutab veel kiiremini kui võitja Meico Vetik.
Järgmisel aastal jälle!!

Pisik Viljandis

MMMi ajal Holstre-Nõmme raja ääres pandi püsti väike laste rada, kus pisikesed said oma elu esimese test-sõidu teha. 15 minutit 25 krooni. Ja  järjekord oli püsivalt kella kümnest neljani õhtul!!

Mõni olla sõitnud isegi 2-3 korda, kusjuures vahepeal veel kannatlikult järjekorras passinud. Meie väike Yamaha PW sai kõvasti vatti, aga pidas ka kenasti vastu. Mida ei saa öelda  rada märgistava  sildi "Laste rada" kohta - see andis otsad juba esimese matsu järel, mis  üks algaja õnnetult talle jagas.

Aga  publiku tungival nõudmisel ja pisiku levitamise missiooniga  astub Yamaha ilmselt töökohustusi täitma ka  Tanel Leoki heategevuskrossil 9. oktoobril Kosel.
Minul on igatahes hea meel, et  lapsed saavad seda mürisevat proovida  vaid  25 eeki eest  ja vanemad ei pea  u. 15 000 välja käima, et tõdeda, et see on ikka pagana nakatusohtlik värk ;)

Hoo ega hoobi vahet

Ei ole meestel mahti puhata! Motokrossihooaeg on  tegemas oma  marulisi viimaseid tuure. Pärtel  esines möödunud laupäeval Mulgikakerdusel suurepäraselt -  esimes sõidus  4. ja teises 8. koht, üldkokkuvõttes 50PW klassis 5. koht. Esimeste võistluste kohta pole paha! Ei kukkunud võistlusel kordagi.

Võistlustel sai selgeks, et  1 inimesega  tiim ei mängi kuidagi välja. Meil oli vaja lisaks mehaanikule (isa) ka supitõstjat, ninanuuskajat, riieturi, päikesevarju, une-käehoidjat... no terve  pere koos vanaema-vanaisaga oli rakkes. Lisaks saime  hea kogemuse, kuidas väikesed poisid ikkagi kahe sõidu vahepeal peaksid  puhkama, lausa magama, et mitte ennast  ribadeks möllata.

Samuti selgus tõsiasi, et  võistluspäevad on äraütlemata pikad ja  väsitavad. Vabatreening algab varavalges, siis kvalifikatsioonisõidud, siis 2 võistlusõitu, vahepeal taustaks palju müra, soditoitu, palju rahvast. Ja enne ära tulla ei saa kui autasustamine olnud, aga see on alles õhtul, kui ka küik vanad mehed sõitnud on. No igatahes, minu mõõt sai täis täpselt Pärtli teise sõidu lõpus, olles raja ääres olnud umbes 3 tundi. Aga vaene laps pidi seal veel  terve  õhtu passima. Süda valutas mul küll, aga no mis teha, ilma poodiumitseremooniata pole ikka võistlus see mis peab.

Vajadustest selgus, et  tarvis kindlasti kaasa võtta matkatoolid nii tiimile kui lapsele, hea oleks ka padi-tekk. Marjaks kulusid ära mürasummutavad kõrvaklapid, mille abiga mõlemad vennakesed, nii 4kuune kui 5aastane oma lõunauned kenasti raja ääres magatud said.  Titega on üldse suhteliselt lihtne  seal olla, kui vaid  hea kõhukott ning kuiv ja soe koht mähkimiseks on. Meile sobis  lähedalasuv auto tagaiste väga  hästi. Raja ääres oli päris mitmeid titekärusid näha, nii et ei pelga keegi seda müra.

Igatahes oli  tore kogemus ja lisaks  veel  väga  super ilm.


See innustas poisse veelgi jätkama, nii et   järgmisel laupäeval on Kosel Tanel Leok ja sõbrad heategevusvõistlus jälle kavas. Ja selleks on Pärtel treenimas nii täna kui eile...mina väsin juba seda vaadates, aga tema nähtavasti mitte!