Laupäeval saabusid poisid saabusid õhtul Põlgastest, Mini Karikasarja esimeselt etapilt, põsed punaseks päevitunud, tuju hea ja kõhud tühjad.
Pühapäeval, peale pisikest poe- ja jalgrattatiiru pakkisid nad Tabasallu Speedway juurde trenni.
Ja umbes samas rütmis on terve maikuu kulgenud. Isegi eelkooli ei jõua enam. Tiim on laienenud - Põlgastest käis kaasas vanaema, tihti saab trenni kaasa ka väikevend, kes igal võimalusel ise tsikli selga ronib.
Pärtli teise võistlushooaja kohta võiks öelda - stabiilne areng. Kui eelmisel aastal oli ta tulemuste poolest rivi tagumises otsas, siis nüüd üha enam keskmises osas. Küllap on sõidutehnikal veel arenguruumi. Ja musklil kasvamisruumi. 6aastane poiss 9aastastega ühel joonel ei püsi ikka mingi nipiga. Või noh, teoreetiliselt püsib, aga meil pole nippi :)
Aga järjest enam tundub mulle, et sageli on võistlussaavutus seotud Pärtli tujuga, suhetega, "psühholoogiliste" aspektidega. Vahel on raja äärde sõites juba tuju nullis, siis ei klapi ka sõit ja pole suuremat sorti tulemus. Vahel on aga tuju hea, rõõmus meel, lahe olemine, nii et starti minnes on tulemusest hoopis tähtsam "tšill"olemine. Sellise suhtumisega ka eriti poodiumile ei jõua, sest kes pilvi vaadeldes ja publikule naeratades ikka eriti kiiresti sõita saab...
Emotsionaalse ja vahetu lapse näost on õnneks kohe näha, kui miskit sõidule minnes ei ole paigas, kui mõtted norus või võitlusvaim lõõskab. Mõnikord on ütlemised ja tülid kerged tulema, isegi sõbraliku märkuse peale. Selles osas on palju õppida veel toetustiimil: mida vahetult enne starti kõrva sositastada, mida võidusõitude vahel rõhutada ja meelde tuletada. Kas tähtis on toonitada, et peaasi et ise terveks jääd ja püsti püsid? Või et kuku palju tahad, aga katsu tehniliselt õigesti sõita? Või et pane ära, sõida nii kiiresti kui saad,keera gaasi, anna juurde.....? Kus see tasakaal on, et iga kommentaar õiget nuppu vajutaks? Liigsed soovitused võivad ka lapsukese päris sassi ajada. Ja mida ta ikka seal võistlusel meelde jätab, sõidab ikka nii nagu oskab...?
Siiani ei ole ma kohanud Pärtlil päris läbikukkumise-tunnet peale sõitu. On olnud tüdimust, väsimust, innukust, uhkust ja rõõmu. Viha- ja rõõmupisaraid pole siiski olnud. Enamasti on tal päeva kokkuvõte siiski: "normaalne". Ju siis tunnete-ameerika-mäed ühe päeva jooksul ongi krossipoisi jaoks "normaalne".
