Suviti ikka tehakse romantikat…ronitakse heinapalli otsa ja tehakse kauneid udulooriseid pilte.
Nii ka mina, plaanitud oli kaunis natural beauty, suvise Saaremaa heinapalliga. Tuli välja selline. Romantika, tõepoolest….
Laste motokrossist, Pärtli motokarjäärist ja motokauge ema mõtted kõigest sellest.
esmaspäev, 17. veebruar 2014
pühapäev, 16. veebruar 2014
Motokrossivaimus
See, et Pärtlit võistlusrajal kuigi palju näha pole ja sõidutrennid pole kuigi regulaarsed, ei tähenda, et meil siis nüüd selles osas rahu majas oleks. Kaugeltki mitte. Kui päris asualt tõele näkku vaadata, siis pole mu elukeses tundigi kui va motokross reaalsusesse ei tungiks.
Mu päevad koosnevad:
Mu päevad koosnevad:
- Playstationi mängu MX vs ATV Alive taustamürast
- Jala all tolgendavatest mängutsiklitest
- Kiivritest, krossisaabastest ja krossiprillidest elutoas, voodis, diivanil…
- Motokrossiajakirjadest vetsus
- Kalendrisse motokrossitrennide sobitamisest (Hannese töö ehk iganädalased trennid lastega peavad klappima minu kooli, töö ja eraeluga, et keegi meie endi lapsi valvaks)
- Motokrossimängude bookmarksidest mu arvutis
- Igapäevasest Motokrossipisiku PR ja turundusnõustamisest
- Ostunimekirjadest, alates uutest matkatoolidest kuni veelgi uuemate krossiprillideni
- Valikutest, milliseid krossiriideid tellida
- Medalite ja karikate klirinast õhtuti. Ja siis kui maja pesumasinast väriseb
- Youtube videotest, mida ma pean KOHE vaatama, sest keegi äge tegi jälle backflippi või mingit muud hullust
- FB postitustest, kus keegi tuttav või tuttava tuttava laps või superstaar motokrossi "auhinnaks" mõne kehaosa kipsi on saanud
- Motokrossipisiku kleepekast, mis vaatab mulle vastu mu sibulapurgilt, piiatsitopsilt jne
- Arutelust mida teha väikseksjäänud krossiriietega (mina tahan lahti saada, Pärtel tahab mälestuseks hoida, Priidu tahab endale…)
- Spordipsühholoogia ja motivatsiooni ja spordipedagoogika raamatutest minu öökapil, aknalaual, söögilaual (sest Hannes tudeerib neid söögi alla ja peale)…
- ajamõistetest: poisid trenni planeerimas, poisid trenni minemas, poisid trennis (=tuba tühi), poisid trennist POLE VEEL tulnud, poisid trennist tulnud…Hannes lastesõite planeerimas, Hannes lastesõite tegemas, Hannes lastesõite kajastamas…. Sõmerpallu minemas, Sõmerpalus lastehommikut tegemas, Sõmerpalust tulemas….Priidu tsiklit lunimas, Priidu tsikliga mängimas, Priidu tsiklit loopimas, Priidu põder-tsiklil jne. Nende valikute vahel võin valida, kui vaja vastata: mis teil toimub. Ja need asjad on mu elus IGA päev, liialdusteta.
laupäev, 8. veebruar 2014
Krossikiivrid
Krossikiivreid on meie majast läbi käinud mitmeid. Pragugi, näh, vastu õhtut vedelevad jalus - elutoa põrandal, kleitide ja mantlite vahel kapis, kapi otsas ja mänguasjade vahel...
Kuuldavasti olevat Shoei ja Arai ainukesed, mida tehakse käsitsi: usinad käekesed veavad 5 kihti fiibrit vormi peale ja valmib eriti tugev ja kallihinnaline kiiver. Nendel parematel on isegi nii, et sisemine penoplast on mitmest erineva tugevusega materjalist. Kuklalt, kus oht kõige suurem, on tugevam ja külgedelt pehmem peno.
Ilusad kirjud on nad küll, hingehinnaga ja kriimud tulevad peale kohe. Esimese korraga. Nokad lähevad puruks. Ma saaks endale selle raha eest midagi palju ilusamat. Aga, võta või jäta, ilma kiivrita kah ei saa ju. Lapse pea on ikkagi tähtis. Mis sa ikka ilusate asjadega pihta hakkad, kui lapsel pead pole...
Odavamad kiivrid, neid mida sotaga kätte saab, tehakse samast materjalist nagu plastist joonlaudu. Mine proovi, kui palju painutust või põrutust üks joonlaud vastu peab.... siia kommentaaridesse võib kirjutada, mitu jõudu pidi rakendama, et puruks läheks. Ma pole proovinud, ei raatsi joonlauda lõhkuda. Veel vähem eksperimendi korras seda fiibrist kiivrit lõhkuda.
Olgu mis on, aga kuuris neid hoida ei saa, võivad minna liiga niiskeks ja hallitama. Ja toas võtavad nad absoluuuuuuutselt liiga palju ruumi! Kui mul kunagi aega on, leiutan mingi ruumiökonoomise kiivrihoiusüsteemi. Või kokkukäivad kiivrid. Või midagi sellist nagu see noormees siin teeb :) Priidule kodus möllamiseks käib ju küll! Tal ükskõik mis peas on, peaasi et hommikust õhtuni saab mingit kopsikut pähe toppida ja peast ära kangutada!
Kuuldavasti olevat Shoei ja Arai ainukesed, mida tehakse käsitsi: usinad käekesed veavad 5 kihti fiibrit vormi peale ja valmib eriti tugev ja kallihinnaline kiiver. Nendel parematel on isegi nii, et sisemine penoplast on mitmest erineva tugevusega materjalist. Kuklalt, kus oht kõige suurem, on tugevam ja külgedelt pehmem peno.
Ilusad kirjud on nad küll, hingehinnaga ja kriimud tulevad peale kohe. Esimese korraga. Nokad lähevad puruks. Ma saaks endale selle raha eest midagi palju ilusamat. Aga, võta või jäta, ilma kiivrita kah ei saa ju. Lapse pea on ikkagi tähtis. Mis sa ikka ilusate asjadega pihta hakkad, kui lapsel pead pole...
Odavamad kiivrid, neid mida sotaga kätte saab, tehakse samast materjalist nagu plastist joonlaudu. Mine proovi, kui palju painutust või põrutust üks joonlaud vastu peab.... siia kommentaaridesse võib kirjutada, mitu jõudu pidi rakendama, et puruks läheks. Ma pole proovinud, ei raatsi joonlauda lõhkuda. Veel vähem eksperimendi korras seda fiibrist kiivrit lõhkuda.
Olgu mis on, aga kuuris neid hoida ei saa, võivad minna liiga niiskeks ja hallitama. Ja toas võtavad nad absoluuuuuuutselt liiga palju ruumi! Kui mul kunagi aega on, leiutan mingi ruumiökonoomise kiivrihoiusüsteemi. Või kokkukäivad kiivrid. Või midagi sellist nagu see noormees siin teeb :) Priidule kodus möllamiseks käib ju küll! Tal ükskõik mis peas on, peaasi et hommikust õhtuni saab mingit kopsikut pähe toppida ja peast ära kangutada!
Foto: by Langerman http://www.fewdoit.com |
Tellimine:
Postitused (Atom)