laupäev, 8. veebruar 2014

Krossikiivrid

Krossikiivreid  on meie majast läbi käinud mitmeid. Pragugi,  näh, vastu õhtut vedelevad jalus - elutoa põrandal, kleitide ja mantlite vahel kapis, kapi otsas ja mänguasjade vahel...
Kuuldavasti olevat  Shoei ja Arai ainukesed, mida tehakse käsitsi: usinad käekesed  veavad  5 kihti  fiibrit  vormi peale  ja  valmib eriti tugev ja  kallihinnaline kiiver. Nendel  parematel on  isegi  nii, et sisemine penoplast on mitmest erineva tugevusega materjalist. Kuklalt, kus oht kõige suurem, on tugevam ja  külgedelt pehmem peno.

Ilusad kirjud on nad küll, hingehinnaga ja kriimud tulevad peale  kohe.  Esimese korraga. Nokad lähevad  puruks. Ma saaks  endale  selle raha eest midagi palju ilusamat. Aga, võta või jäta, ilma kiivrita  kah  ei saa  ju. Lapse pea on ikkagi tähtis. Mis sa ikka ilusate asjadega  pihta hakkad, kui  lapsel pead pole...

Odavamad kiivrid, neid mida sotaga kätte saab, tehakse samast materjalist nagu  plastist joonlaudu.  Mine proovi, kui palju painutust või põrutust  üks joonlaud vastu peab.... siia kommentaaridesse võib kirjutada, mitu jõudu pidi rakendama, et puruks läheks. Ma  pole proovinud, ei raatsi joonlauda  lõhkuda. Veel vähem eksperimendi korras  seda  fiibrist  kiivrit lõhkuda.

Olgu mis on, aga kuuris neid hoida  ei saa, võivad  minna liiga niiskeks ja hallitama.  Ja toas võtavad  nad absoluuuuuuutselt liiga palju ruumi! Kui mul  kunagi aega on, leiutan  mingi ruumiökonoomise  kiivrihoiusüsteemi. Või kokkukäivad kiivrid.  Või  midagi sellist nagu see noormees siin teeb :) Priidule kodus möllamiseks käib ju küll! Tal  ükskõik mis peas on, peaasi et hommikust õhtuni saab mingit  kopsikut pähe toppida ja peast ära kangutada!
Foto: by Langerman http://www.fewdoit.com  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar