Väikesed rõõmud

Need on meie  väikese  krossipoisi rõõmud:

Priidu-särasilm võtab mind õhtul kodus vastu:
"Emmeee!! Tule vaata mis mul on!"
"No misasjad neeeed sellised  on?!?"
"PEEVEE ESIAMORDID! NII ILUSAD JA SILEDAD!"

 Väljamaal tellitud, Ebayst on  odavam kui  siit ostes. Kuller poetab  diskreetselt ukse taha mati alla  ja ongi jälle elu ilus…

Aeg kaob, krossid jäävad….

Aeg kaob, rõõmud jäävad…Mul oli vahepeal  blogi  parool kadunud. Aga see ei tähenda midagi, asjad on ikka samamoodi.

Pärtel sõidab  Husqvarnaga,  65sega.

P'ärtel Prikk #238. Foto: kodukorts.ee

Sõidab praegu harva. Võistlemas käis vist 1-2 korda sel  hooajal. Seda  tema enda soovil ja valikul. Talle meeldivad külakrossid, sellised kodused, väiksed ja sõbralikud.  Sellist võitlushmu, et  lähen ja näitan teistele koha  kätte, tal pole. Võistleb rajal iseendaga ja  katsub oma  ratast  ohjeldada. Lisaks mototrennile teeb  meil nüüd  juba 9aastane omal käel aeg-ajalt ujumist, isaga koos rattasõitu ja treeneri käe all 3xnädalas  käsipalli. Las proovib kõike, siis teab, mis meeldib!

Suurem uudis on,et meie 4aastane Priidu  teeb diili: kui ma  üksi oma voodis magama jään, siis ma saan uued krossiriided, eks?!? Uued krossiprillid  ta juba  üksi  magamise eest  pressis välja. Kui  midagi vastu ei saa, siis  magama ei jää, vat!! Selline suur staar meil.

Priidu  hakkas sõitma  krossikaga  pisut enne kui rattaga ilma abikateta sõit korralikuks selgeks sai, üsna kohe pärast 4aastaseks saamist.  Jalgrattaga veel  väga hästi välja ei tulnud, aga krossikaga  oli  suurema hooga  tasakaalu lihtsam hoida. Harjutas esialgu PWga  Tabasalus speedway rajal - hea sile ja  isal lihtne järgi joosta  ka.

Jõuesuu  laste motopäeval  trügis ka Priidu esimest korda võistlusrajale. Sõitis  ühe ringi. Rohkem ei  tahtnud. Aga medali sai ikka  kätte ja oli jube rahul :) Pärast olla kommenteerinud, et peab rohkem trenni tegema ja siis tahab tema veel võistlema minna! Õnneks on tal  tugitiim raja ääres korralik: vend lohutab ja  isa aitab.

Priidu & tiim. Foto: kodukorts.ee

Selle  esimese ja viimase võistlusringi ajal oli ta stardipuu taha kinni jäänud,  korralikud rajapiirdesse põrutanud ja  lihtsalt ümber ka kukkunud. Õnneks ei midagi hullu, väike tusk  läks kohe üle.

Foto: kodukorts.ee

Mul on hea meel, et nad  jätkuvalt isa ja vennaga "kvaliteetaega" veedavad! Värske õhk, liikumine  ja hea seltskond - mis sa ikka lapsele paremat pakkuda oskad :) Minu rõõmuks on  mul veeeel rohkem krossiteemalisi  kodu-aksessuaare. 3 paari kuivavaid  krossikindaid lambivarju küljes. Krossisokid  kapinupu  küljes. Kiivrid varbavahel. Ja väikesed mängutsiklid padja all.

Meenutus suvest

Suviti ikka tehakse romantikat…ronitakse  heinapalli otsa ja tehakse  kauneid  udulooriseid pilte.
 Nii ka mina,  plaanitud oli kaunis  natural beauty, suvise Saaremaa  heinapalliga. Tuli välja selline. Romantika, tõepoolest….

Motokrossivaimus

See, et  Pärtlit võistlusrajal kuigi palju  näha pole ja sõidutrennid pole  kuigi regulaarsed, ei tähenda, et meil siis nüüd selles osas rahu majas oleks. Kaugeltki mitte. Kui päris asualt tõele näkku vaadata, siis pole mu elukeses tundigi kui  va  motokross reaalsusesse ei tungiks.

Mu päevad koosnevad:

• Playstationi mängu  MX vs ATV Alive taustamürast
• Jala all tolgendavatest mängutsiklitest
• Kiivritest, krossisaabastest ja krossiprillidest elutoas, voodis, diivanil…
• Motokrossiajakirjadest vetsus 
• Kalendrisse motokrossitrennide sobitamisest (Hannese töö ehk iganädalased trennid lastega peavad klappima minu kooli, töö  ja eraeluga, et keegi meie endi lapsi valvaks)
• Motokrossimängude bookmarksidest mu arvutis
• Igapäevasest  Motokrossipisiku  PR ja  turundusnõustamisest 
• Ostunimekirjadest,  alates  uutest matkatoolidest kuni  veelgi uuemate krossiprillideni
• Valikutest, milliseid  krossiriideid tellida 
• Medalite ja karikate klirinast õhtuti. Ja siis kui  maja pesumasinast väriseb
• Youtube videotest, mida   ma pean KOHE vaatama, sest keegi  äge tegi jälle  backflippi või mingit muud  hullust
• FB  postitustest, kus keegi tuttav  või tuttava tuttava laps  või superstaar motokrossi "auhinnaks" mõne kehaosa kipsi  on saanud 
• Motokrossipisiku  kleepekast, mis  vaatab mulle vastu mu sibulapurgilt,  piiatsitopsilt jne
• Arutelust mida teha väikseksjäänud krossiriietega  (mina tahan lahti saada,  Pärtel  tahab mälestuseks hoida, Priidu tahab endale…)
• Spordipsühholoogia ja motivatsiooni ja  spordipedagoogika raamatutest  minu  öökapil,  aknalaual, söögilaual (sest Hannes tudeerib neid söögi alla  ja peale)…
• ajamõistetest:  poisid trenni  planeerimas, poisid trenni minemas, poisid trennis (=tuba tühi), poisid trennist POLE VEEL  tulnud,  poisid trennist tulnud…Hannes  lastesõite planeerimas, Hannes lastesõite tegemas, Hannes lastesõite kajastamas…. Sõmerpallu minemas, Sõmerpalus  lastehommikut tegemas, Sõmerpalust tulemas….Priidu tsiklit lunimas, Priidu tsikliga mängimas, Priidu  tsiklit loopimas, Priidu põder-tsiklil jne. Nende valikute vahel võin valida, kui vaja vastata: mis teil toimub. Ja need asjad on mu elus IGA  päev, liialdusteta. 

Krossikiivrid

Krossikiivreid  on meie majast läbi käinud mitmeid. Pragugi,  näh, vastu õhtut vedelevad jalus - elutoa põrandal, kleitide ja mantlite vahel kapis, kapi otsas ja mänguasjade vahel...
Kuuldavasti olevat  Shoei ja Arai ainukesed, mida tehakse käsitsi: usinad käekesed  veavad  5 kihti  fiibrit  vormi peale  ja  valmib eriti tugev ja  kallihinnaline kiiver. Nendel  parematel on  isegi  nii, et sisemine penoplast on mitmest erineva tugevusega materjalist. Kuklalt, kus oht kõige suurem, on tugevam ja  külgedelt pehmem peno.

Ilusad kirjud on nad küll, hingehinnaga ja kriimud tulevad peale  kohe.  Esimese korraga. Nokad lähevad  puruks. Ma saaks  endale  selle raha eest midagi palju ilusamat. Aga, võta või jäta, ilma kiivrita  kah  ei saa  ju. Lapse pea on ikkagi tähtis. Mis sa ikka ilusate asjadega  pihta hakkad, kui  lapsel pead pole...

Odavamad kiivrid, neid mida sotaga kätte saab, tehakse samast materjalist nagu  plastist joonlaudu.  Mine proovi, kui palju painutust või põrutust  üks joonlaud vastu peab.... siia kommentaaridesse võib kirjutada, mitu jõudu pidi rakendama, et puruks läheks. Ma  pole proovinud, ei raatsi joonlauda  lõhkuda. Veel vähem eksperimendi korras  seda  fiibrist  kiivrit lõhkuda.

Olgu mis on, aga kuuris neid hoida  ei saa, võivad  minna liiga niiskeks ja hallitama.  Ja toas võtavad  nad absoluuuuuuutselt liiga palju ruumi! Kui mul  kunagi aega on, leiutan  mingi ruumiökonoomise  kiivrihoiusüsteemi. Või kokkukäivad kiivrid.  Või  midagi sellist nagu see noormees siin teeb :) Priidule kodus möllamiseks käib ju küll! Tal  ükskõik mis peas on, peaasi et hommikust õhtuni saab mingit  kopsikut pähe toppida ja peast ära kangutada!

Foto: by Langerman http://www.fewdoit.com