Kuimetsa kogemus

Kõik oli ideaalseks krossipäevaks valmis. Kosutav uni, kõhud täis, suurepärane ilm, laitmatus korras varustus,  mõnus korraldus, rahulik päevakava, toetav käepigistus ja kokkulepitud preemia.

Korraldus kena ja ilm hää

Aga Kuimetsa Jaanikrossi  kokkuvõttes ütles  Pärtel ise: "Ei olnud minu sõidu päev!"

Tsikliga maadlemas

Mis seal täpselt segas või valesti läks - mine võta kinni. Kvalifikatsioonis sai 2. aja, esimese sõidus 3. tulemuse ja  2. sõidus jäi viimasel ringil kukkumise pärast napilt 4ndaks. Kokkuvõttes võistlustulemus 4. koht. 50ste klassis oli vähe võitslejaid seekord, vaid 8 poissi. Teoreetiliselt  oleks olnud  võimalus poodiumikoht napsata, sest tavaliselt rivi eesotsas kiiremad mehed puhkasid seekord.

Koht kohaks, aga pisara võttis sõitjal välja midagi muud: ei olnud kiirust. Ei tulnud, ei saanud vedama, kuskilt jäi midagi puudu. Raske on sõita tõesti, kui kiirus liiga väike - jalgrattagagi ei seisa pikalt  ühel kohal ilma külge maha panemata! Sõidutehnikas oli vigu - pisiasjad nagu  jala asend, ees- või tagapool istumine, õigel hetkel gaasi keeramine - ilma nendeta on sõit nagu kook kirssideta. Vähemalt nii sain mina targemate meeste targutustest aru ;)

Arutasid mehed nii ja naapidi, motiveerisid, ajasid vihaseks, lohutasid, innustasid - ei saanudki sõit õiget hoogu sisse. Poiss ise ka kurb, aga seletuseks ei osanud pakkuda muud, kui et  rada oli nii raske, kurvid keerulised ja mõned olulised konkurendid puudu, kes võistlusvaimu  ja meeleolu oleks üles kütnud.

kurb ja pettunud krossimees

Teinekord läheb paremini! Meil kõigil on päevi, kus kõik on nagu korras, kõik peaks sujuma ja käes lendama - aga näh...ei tule välja. Minu arvates oli ta ikka tubli! Ja peaasi - jäi terveks!

Võibolla on see kogemus  just vajalik innustus: napilt poodiumilt alla jäämine ajab vihaseks, kurvastab, morjendab. Ent võib ka motiveerida: kui midagi teed, siis pinguta - ainult nii tuleb  tulemus. Väärt õppetund kõiges, mis elus ette tuleb.