Võistlustel sai selgeks, et 1 inimesega tiim ei mängi kuidagi välja. Meil oli vaja lisaks mehaanikule (isa) ka supitõstjat, ninanuuskajat, riieturi, päikesevarju, une-käehoidjat... no terve pere koos vanaema-vanaisaga oli rakkes. Lisaks saime hea kogemuse, kuidas väikesed poisid ikkagi kahe sõidu vahepeal peaksid puhkama, lausa magama, et mitte ennast ribadeks möllata.
Samuti selgus tõsiasi, et võistluspäevad on äraütlemata pikad ja väsitavad. Vabatreening algab varavalges, siis kvalifikatsioonisõidud, siis 2 võistlusõitu, vahepeal taustaks palju müra, soditoitu, palju rahvast. Ja enne ära tulla ei saa kui autasustamine olnud, aga see on alles õhtul, kui ka küik vanad mehed sõitnud on. No igatahes, minu mõõt sai täis täpselt Pärtli teise sõidu lõpus, olles raja ääres olnud umbes 3 tundi. Aga vaene laps pidi seal veel terve õhtu passima. Süda valutas mul küll, aga no mis teha, ilma poodiumitseremooniata pole ikka võistlus see mis peab.
Vajadustest selgus, et tarvis kindlasti kaasa võtta matkatoolid nii tiimile kui lapsele, hea oleks ka padi-tekk. Marjaks kulusid ära mürasummutavad kõrvaklapid, mille abiga mõlemad vennakesed, nii 4kuune kui 5aastane oma lõunauned kenasti raja ääres magatud said. Titega on üldse suhteliselt lihtne seal olla, kui vaid hea kõhukott ning kuiv ja soe koht mähkimiseks on. Meile sobis lähedalasuv auto tagaiste väga hästi. Raja ääres oli päris mitmeid titekärusid näha, nii et ei pelga keegi seda müra.
Igatahes oli tore kogemus ja lisaks veel väga super ilm.
See innustas poisse veelgi jätkama, nii et järgmisel laupäeval on Kosel Tanel Leok ja sõbrad heategevusvõistlus jälle kavas. Ja selleks on Pärtel treenimas nii täna kui eile...mina väsin juba seda vaadates, aga tema nähtavasti mitte!
tublid
VastaKustutaaitäh, moodne vanaema :)
VastaKustuta