esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Litsents


 
Varem ma ei teadnudki, et on vaja  mingisugust litsentsi võistlemiseks. Ja stardimaksudest polnud ma kuulnudki - ma arvasin, et võistluste korraldajad maksavad neile, kes  sinna  rahva meelt lahutama tulevad...;)

Aga  tegelikult on nii, et iga mats, kes tsikli saab, ei tohi ikkagi koos "proffidega" stardijoonele  ronida. Igaks võistluseks  on vaja  litsentsi. Kui  sa oled algaja  ja ei tea, kui palju sa üldse võistelda tahad, siis on olemas  ühekordne litsents. See tuleb  teatud summa eest lunastada ja see asutus, kes seda annab on Eesti Motospordi Föderatsioon. Aga kes on kindel, et tahab  ühe hooaja ( s.o. kevadest sügiseni) mitmel võistlusel  osaleda, võiks teha  hinnalt soodsama aastase litsentsi. Sisuliselt on see  avaldus EMFile, seda saab arvutist välja printida, allkirjastada ja vajalikule aadressile ära viia.  Ja see tähendab seda, et nemad teavad, kes võistlevad, ja et  võistlejate on kindlustus ja ema-isa ka teavad sellest plaanist. 

Sinna litsentsi avaldusele on vaja ka klubi esindaja allkirja. Mis on mu meelest nats imelik, sest  võibolla ma ei tahagi kuskil klubis olla, vaid oma telgiga üksi, nö üksikkandidaat olla, mitte erakonda kuuluda....Aga no igatahes, meil on poistel Red Moto klubiga hea klapp, mulle meeldib ka nende telk ja  Pärtel on nagu selle klubi liige. Ja sealt siis keegi ninamees  pani oma allkirja Pärtli  litsentsi taotlusele ka peale.
Pärtli esimene võistlus oli ühekordse litsentsiga, aga  nüüd Laitse  sõidu eel  sai aastane litsents tehtud. See on selline  kena kaart, nagu kliendikaart,  mis mahub rahakotti :) Avalduse viimisest  litsentsi saamiseni läks umbes 1 nädal.

Lisaks litsentsile peab olema  igal võistlejal muidugi number. Kuidas see saadakse... selle ma  uurin teinekord järgi. Meil see igatahes kuidagi tekkis,  ja   eelmisel aasta sügisel poisid kleepisid uhkesti numbri 23 tsiklile peale.  Tsiklit pestes  tuleb lõpuks see number muidugi maha. Nii et  sellel talvel tuli teha natuke lõikamise ja kleepimise tööd ja  voila! uus  number 23 hiilgas  uhkesti! Tegelt tehakse neid numbreid mingite plaatide peale, aga me pole selleni veel jõudnud. Küll jõuab, ega  me ju nii profid ka pole veel!




laupäev, 15. jaanuar 2011

Talvekorter

Oleks naiivne arvata, et  talvel krossimees töristab paar korda hanges ja nokib nina. Tuleb tõdeda, et talvel on tehnika ja varustusega  jubimist  kogu aeg,  vaatamata sellele, et sõitmist päris harva.  Nii et minu lootus, et  "talvel on krossiga rahulikum, saab  ehk lapsele lugemist õpetada ja  uue diivani raha koguda...." on julmalt lumme jooksnud.

Paar korda on  poiss käinud Laitse krossirajal sõitmas. Esimene kord läks karburaator rikki.  Ja  sisekumm katki. Nii et sõidust ei  tulnud midagi välja. Teine kord läks...eee...mingi kaitse vist. või küünal...või misiganes. Igatahes korralikult sõita ei saanud. Kolmanda korra eel selgus, et  kaelatugi on "vahvel" (misiganes see tähendab?) ja  sellega ei saa sõita ja uut vaja. Minu  näpupingutustele vaatamata ei saanud pika säärega krossisokkidest kah elulooma - augud ikka nii lootusetult suured.
Talvekorteris lösutamisest ei tule midagi välja ka  üldfüüsiliste trennide pärast - ujumine 1-2 korda nädalas,  flygrossing 1 kord nädalas, lisaks igapäevased  lasteaia võimlemistunnid ja lumemöllamine kodus.


Nii et  tegemist, hankimist, putitamist ja  varustamist ikka jagub. Ninanokkimiseks ei jää aegagi. Lugemiseks siiski õnneks natuke on aega olnud. Sellele on kõvasti kaasa aidanud  plakatid poisi  toa seinal. Uinumisrituaali juurde kuulub raudselt kõikide plakatite kõikide tekstide ja  sponsorite kokkuveerimine.

Aga  tegelikult, kui nii võtta, milleks mulle seda uut diivanit vaja ongi...ega ma ju pojast diivanipatja ei taha kasvatada! :)