Adrenaliini!

Käisin ära, tegin ära! Ei saa ju olla nii, et poiss sõidab ja ema ei jaga üldse matsu :)
 Proovisin pittbaiki Adrenalin Arenal.

Hallis sees tiirutasid väiksed pägad oma 50stega. Sinna ma minna ei julgenud - nad (sh. mu isiklik kuuene) oleks mind esimesl ringil niitnud.
Pusisin halli kõrval muruplatsil. Hea suur plats, keegi peale omade kriitikute ei vahtinud. Esialgu oli ikka tükk tegemist ja kogemusi andis see pool tundi küll:

 - Kiiver on ikka pagana suur - üldse ei näe oma  varbaid, rääkimata siis sellest, et mis kuskil kõrval toimub. Raske on ta ka.

 - Gaasikeeramine on tõsine vaev. Kui tasakesi keerad, ei lähe edasi. Kui kõvasti keerad, lendab kohe niuhti-liiga palju.

 - Keeramine on keeruline. Palju lihtsam seisma jätta, jalgadega ennast teistpidi udida ja siis teises suunas gaasi anda.  Kurvis jalatõstmise funktsioon on tegelikult päris arusaamatu - korra proovisin, aga mis selle point peaks olema - ei taipa. Võibolla et jalgu sirutada.

 - Käed hakkavad julmalt külmetama! Mul olid õhukese nahkkindad, nendega läksid esimese 5 minuti jooksul sõrmed jäässe, kuigi ei olnud sugugi kõige külmem sügisilm. Villaste kinnastega  sõita ei saa, gaasirutška hakkab libisema. Vaene poiss, mismoodi ta küll seni on oma sõrmi säilitada suutnud..- :(

 -Vedas, et ilm oli kuiv, sain väljas sõita. Aga kui tahta sees esimesi harjutusi teha, siis läheb ikka raskeks - seina ääres on mu meelest nii jube ringi keerata! Ja kogu aeg kui keegi must mööda tuiskas, võtsin gaasi maha ja ootasin - muidu oleks raudselt kellelegi ette läinud. Hea oleks, kui  terve siserada oleks minu päralt. Lasen vist Hannesel korteriremondi asemel privaat-halli ehitada, ilma kurvideta.

- Aga midagi seal ikkagi oli. Põnevus. Keskendumine, mis muudel jamadel ei lase pähe tulla. Eneseületuse rõõm. Lähen veel. Ja Priidu panen külgkorvi.

Adrenalin Arenale jäi ka meie väike PW - mis ta ikka tühjalt siin linnas seisab, talvel niikuinii Harku vallas kusagil algajad sõita ei saa. Aga nüüd saavad Sõmerpalus katuse all väikesed proovimas käia.  Tartust nii lühike suts sõita, igaljuhul väärib küünlaid.

Ja adrenaliini tuli meile täna veel - kuller tõi meie esimese portsu mängutsikleid. No neid, mis on igal väikesel krossitajal kohustuslik aksessuaar. Ja mis meie pooleteistaastast meest tund aega jutti lõbustab. Neidsamu jah, mille ribadeks sõidetud  "laipu" meil kodus terve kastitäis. Aga see ei loe.  Need  mängukad on selle harrastuse kuluosad. Eks näis, kas teisi lapsi ka teenivad sama edukalt kui meie omi. Motokrossipisiku levitajad on need mudelid igaljuhul.