Kuidas osta lapsele krossitsiklit

Niisiis, armas lapsevanem,
on absoluutselt  selge, et su laps on motikate fänn.

Ja  et mitte tema huvi pärssida öeldes: "Poiss, oota kuni saad load, siis  saad tänavatel liikluskeerises  ennast sodiks sõita....", oleks mõistlik tema huvi just toita - turvaliselt, järelvalve all, selleks ettenähtud kohtades ja radadel.  Nüüd ja praegu.  OK?

Rahakott välja ja läheb  ostmiseks. Aga valik on ju seinast seina, eks.  Rahu.

1. Tsikkel valitakse  sõitja vanuse järgi.
2. Tsikkel valitakse tootjafirma järgi
3. Tsikkel valitakse rahakoti järgi.
4. Tsikkel valitakse selle kasutuseesmärgi järgi.

Täpsemalt:
Laps vanuses 0 - 3: osta mudelmotikas. Selline, mis näeb välja nagu päris,mitte mingi mõttetu plönn. Ikka  ehe värk, ainult 12 korda väiksem kui päris krossikas. Vali motokrossipisik.eu lehelt välja sobiv mudel, helista Hannesele, ütle oma aadress, tee ülekanne ja Hannes paneb posti või toob kohale. Hind: 12.35. Vastupidavus: sõltub sõidustiilist. Minimaalselt 1 päev - siis tulevad  jalarauad alt. Maksimaalselt igapäevase jõulise mängimise korral kuni pool aastat - siis murdub  esimene või tagumine hark ära. "Laibad" käivad mängimiseks edasi.

Laps 3. - 5. aastat - Osta mängutsikkel. Sõitmist lase proovida rendirattal   - Yamaha PW 50 cc.  Kui sa just raha peale vihane oled, siis osta muidugi  kogu krempel ise :)  ja pärast  kui  poiss tsikli otsast jalga laseb, tee oma kolaga mis tahad!

Laps vanuses 5. sünnipäevast  - 9. aastakäiguni  - 50 cc (nimetatakse "kuubikuline", kuigi pole kuubiku-kujuline).  Valida on "hiinakate", pit-bike'ide ja päris-tsiklite vahel.  Hiinakad üldiselt  ei ole head. Lagunevad palju ja täitsa tundmatu nime  taga võib olla  olematu kvaliteet. Aga kui tahad  odavalt ja  sa oled valmis topelt remondiraha kulutada, võid muidugi "hiinakat" kasutada. Palju oleneb ka, kuidas "hiinakat" on hooldatud ning kui müüja pakub garantiid  - võib jopata üsna vastupidava  variandi peale.

Hiinakas

Pit - bike on sobiv niisama  põristamiseks ja nendele tehakse eraldi võistlusi ka. Pit-bike on maitse asi.  Odav osta, harrastajale paras. Neid on olemas nii  tavalisi-odavaid kui juba ka päris korralikke, nt Buccimoto-  need on sama kallid kui  päris krossitsiklid aga väiksemad.

Ricky Carmichaeli "korralik" Pit-bike.

Kui tahad niisama lõbu pärast sõita, võid valida ka Honda - nende alla 100 cc-lised ongi sellised põristamiseks ja lõbusõiduks.

 Kui tahad kindlasti korralikku ja  sellist, millega ei pea end hulluks  remontima, vali päristsiklid Honda, Yamaha või LEM.  Võidusõitmiseks on ka KTM (nemad teevadki ainult võidusõidurattaid, mitte  mingeid vokke). KTM Mini on natuke madalam. Kõrgem  variant on SX 50.  Cobra on Ameerika ratas. Pollini on Itaalia oma.  Metrakit on Hispaania oma ja Husqvarna on Rootsi-juurtega - neid kahte viimast Eestis  ei müüda.  Kasulik  oleks valida ikka selline  firma, millel Eestis esindus - varuosade tõttu.

Pärtli  KTM SX 50 - aga madalamaks lastud

Osta võib nii 2-taktilise (st mootor töötab 2 taktis.  Selle seletamine on pikem jutt - ja väga segane, kolb käib kuskil  üles-alla ja pauk käib jne... ära parem süvene!)   või 4-taktilise. On öeldud, et algajatele on 2-taktiline raskem - teravam ja peab oskama käsitleda. 4-taktilisega on alustajal lihtsam. Aga  2-taktiline on ehituselt  lihtsam ja remont võib osutuda odavamaks. 4-taktilisel on juppe rohkem ja  remont võib olla kulukam.

Valida on ka käikudega ja ilma käikudeta tsikleid. Kui on käikudega, siis saab kiiremini sõita. Ilma käikudeta tsiklil jääb ühel  hetkel hoogu väheks.

On olemas  automaatsiduriga ja ilma-automaatsidurita (no kangiga!).  Tavaliselt on väikestel ikkagi automaatsidurid (näiteks  Hondadel ja Yamahadel).  Paned käigu sisse ja sidur töötab  automaatselt, ainult anna gaasi. Lihtne! Suurematel ratastel on käigud ka - alates 65cc. Käiguvahetamine käib käsitsi siduriga ja seda tuleb harjutada.

KTMi  gear stick ehk käigukang. Seda togitakse jalaga.

Osta võib kasutatud või uue. Uue kohta räägivad müüjad - ja usu neid. Aga kasutatud  tsikli  puhul vaata esiteks, kas on hästi pestud. Krooniliselt kehvasti  puhastatud  rattal on kindlasti elutähtsad osad halvas  olukorras. Veel peab kasutatud ratta puhul uurima tausta - kes, kui  palju on kasutanud. Mootorisse sisse aga ikkagi ei näe, nii et enamasti ostad siiski põrsa kotis. Võidusõiduratast soovitaks osta ikka endiste sõitjate käest ja nemad  on ju kõik  normaalsed, ausad ja toredad inimesed - räägivad ära, mis tehtud, mis häda, teevad enne müüki korda. Klanni värk.

Lapse 7. sünnipäevast - 12. aastakäiguni-  65 cc. Need on juba natuke suuremad. Kuna meie seda veel ostnud pole, siis muud ma veel ei tea. Kui aeg kätte jõuab, küll siis õpin 65ste hingeelu ka ära.

Lapse 10. sünnipäevast  15 aastakäiguni  - osta  85cc.
Lapse 13. sünnipäevast  19. aastakäiguni - on juba MX2 klass - selleks ajaks oled sa nähtavasti  nii kogenud tsikliostja, et võiksid ise lausa  paksu manuaali  sellest kirjutada :)

Adrenaliini!

Käisin ära, tegin ära! Ei saa ju olla nii, et poiss sõidab ja ema ei jaga üldse matsu :)
 Proovisin pittbaiki Adrenalin Arenal.

Hallis sees tiirutasid väiksed pägad oma 50stega. Sinna ma minna ei julgenud - nad (sh. mu isiklik kuuene) oleks mind esimesl ringil niitnud.
Pusisin halli kõrval muruplatsil. Hea suur plats, keegi peale omade kriitikute ei vahtinud. Esialgu oli ikka tükk tegemist ja kogemusi andis see pool tundi küll:

 - Kiiver on ikka pagana suur - üldse ei näe oma  varbaid, rääkimata siis sellest, et mis kuskil kõrval toimub. Raske on ta ka.

 - Gaasikeeramine on tõsine vaev. Kui tasakesi keerad, ei lähe edasi. Kui kõvasti keerad, lendab kohe niuhti-liiga palju.

 - Keeramine on keeruline. Palju lihtsam seisma jätta, jalgadega ennast teistpidi udida ja siis teises suunas gaasi anda.  Kurvis jalatõstmise funktsioon on tegelikult päris arusaamatu - korra proovisin, aga mis selle point peaks olema - ei taipa. Võibolla et jalgu sirutada.

 - Käed hakkavad julmalt külmetama! Mul olid õhukese nahkkindad, nendega läksid esimese 5 minuti jooksul sõrmed jäässe, kuigi ei olnud sugugi kõige külmem sügisilm. Villaste kinnastega  sõita ei saa, gaasirutška hakkab libisema. Vaene poiss, mismoodi ta küll seni on oma sõrmi säilitada suutnud..- :(

 -Vedas, et ilm oli kuiv, sain väljas sõita. Aga kui tahta sees esimesi harjutusi teha, siis läheb ikka raskeks - seina ääres on mu meelest nii jube ringi keerata! Ja kogu aeg kui keegi must mööda tuiskas, võtsin gaasi maha ja ootasin - muidu oleks raudselt kellelegi ette läinud. Hea oleks, kui  terve siserada oleks minu päralt. Lasen vist Hannesel korteriremondi asemel privaat-halli ehitada, ilma kurvideta.

- Aga midagi seal ikkagi oli. Põnevus. Keskendumine, mis muudel jamadel ei lase pähe tulla. Eneseületuse rõõm. Lähen veel. Ja Priidu panen külgkorvi.

Adrenalin Arenale jäi ka meie väike PW - mis ta ikka tühjalt siin linnas seisab, talvel niikuinii Harku vallas kusagil algajad sõita ei saa. Aga nüüd saavad Sõmerpalus katuse all väikesed proovimas käia.  Tartust nii lühike suts sõita, igaljuhul väärib küünlaid.

Ja adrenaliini tuli meile täna veel - kuller tõi meie esimese portsu mängutsikleid. No neid, mis on igal väikesel krossitajal kohustuslik aksessuaar. Ja mis meie pooleteistaastast meest tund aega jutti lõbustab. Neidsamu jah, mille ribadeks sõidetud  "laipu" meil kodus terve kastitäis. Aga see ei loe.  Need  mängukad on selle harrastuse kuluosad. Eks näis, kas teisi lapsi ka teenivad sama edukalt kui meie omi. Motokrossipisiku levitajad on need mudelid igaljuhul.

Laupäeval isaga...

Laupäeval isaga Tartusse Taskusse!

Meie poisid igatahes lähevad. Võtavad  väikse Yamaha PW ka teistele näitamiseks kaasa. Koos Adrenalin Arenaga peetakse seal lahedat  isadepäeva. Kella 12st.

Foto: Adrenalin Arena

Isad, võtke oma pudinad näppu, tulge silitage väikseid ja natuke suuremaid tsikleid, ragistage  viktoriinis ajusid ja võitke auhindu.


Ja  naised siis - musid punaseks ja seniks Taskusse shoppama, onju ;)

Foto: Tartu Tasku

Nostalgiahetk

Nii see kõik algas....
Ühel kenal päeval, kui Pärtel oli kolmene, viskas ta koos isaga kõhuli põrandale ja maalis meie ainukese vildikaga vanale kardinatükile mustad ruudud. Igavusest, ajaviiteks - arvasin mina. Naiivitar. Sellest  kardinast sai imeväel Ruudulipp. Ja tulehakatuseks mõeldud pilpast stardi-sekunditahvel. Veel samal õhtul sätiti lapsele näkku isa krossiprillid ja väikese plastmassist auto seljas algas stardireaktsiooni harjutamine.  Vat nii käis see nakatumine.

Nüüd teenivad need nostalgiahõngulised atribuudid juba uut, pooleteistaastast krossihaiget.

Osta sellist vajalikku tavaari koduskasutuseks muidugi kuskilt ei saa. Ikka koostegemise rõõm ja suur kirg on selliste asjade tootjad. Kellel vaja, võime laenata ;)

Krossiturundus

Ma ei ole mingi turundusguru. Ammugi mitte krossiguru. Aga motokrossi-alased inetrnetilehed on avatud minu elutoas arvutiekraanil ööl ja päeval - minu meespesakond nimelt õpib neid pähe.  Ja motoüritustel olen ma viibinud nüüd täpselt niipalju, et tekib üldistusvõime. No ja kui nüüd analüütiliselt vaadata, milline on see turunduskommunikatsiooni sõnum, millesse nad on mähkunud, on tegu mu meelest  üsna  ühekülgse pudruga.

Motokrossiturunduse toode/teenus  on võistlus, riided, tsiklid, varustus,  klubitrenn ja muud klubiteenused, sisehallide puhul ka rada/koht.  Ei mingit ruumi sellistele teemadele nagu - "kuidas-sa-oma-motokrossi-sõltuvusest-vabaneda-saad"...või
"leia tee oma sisemiste  krossivõitudeni"....
"hinga ennast finishini"...
"motokrossi fengshui"...
Täitsa täitmata turunishsh (vabandust, ma ei oska katusega tähti oma uue arvutiga sisestada)!!

Turul pakutavate motokrossi teenuste/toodete pakend on muidugi see, mis ennekõike silma hakkab ja kõrva kargab - see viis, see keel ja need sõnumid, mille saatel neid tooteid/teeuseid pakutakse.
Maskuliinne, punane ja must, ekstreemne, liikuv ja adrenaliinist pungil (vaata kasvõi  ajakirja või alaliidu visuaali).  Sõnumid kommunikeeritakse oma-jopelikult, lihtsas keeles, sageli slängis, siseringi kuulumise tunnet tekitavalt. Kõige räigem stamp on muidugi bikiinides pikajuukseline ja pikakoivaline feminiin läikiva tsikli kõrval mudasel maal. Sellistel juhtudel  tahaks küll peast haarata ja karjuda: Issand, anna loovust!!

Motoüritus kui toode on tradistioonilsielt pakendatud kõrvulukustavasse rütmimuusikasse. Kliendil puudub valikuvõimalus - Naudi motokrossi pasunaorkestri või hoogsa Horoskoobi  saatel...no miks mitte, mehed?!?

Miks ma ei kuule motokrossist kui lihtsalt  toonust tõstvast, vabas õhus vastupidavust arendavast liikumisharrastusest, nagu kepikõnd? "Proua, kas sa tead, kus on sinu käevarrelihased? Tule ja leia need motokorssitrennis gaasi keerates..."

Kanalid  on ikka peamiselt Internet - kõigel olulisel on oma  kodukas, alates suurtest üritustest  kuni varustuse kaupmeesteni.  Tele ja  raadio on vähem kasutatud, eelkõige suurema sündmuse puhul. "Staaride" turundus  isiklike kodukate, blogide ja Facebooki kaudu toimib samuti päris hästi. Iseküsimus on, kas seda teevad  tiimid/managerid või krossitajad ise. Kes teab infot jagada, lasku tulla! Reklaamplakatid on minu silmale hoomamatud. Aga mine sa tea, võibolla on see taotlustlik, hoolega läbikaalutud ja täpselt targeted reklaamistrateegia? Ja nähtavasti ei ole mina, keskealine koduproua, just kõige magusam sihtmärk, kelle silmadele plakateid trükkida ;)

Sponsoritest kubiseb see maailm muidugi nagu  sipelgapesa. Mis fenomen see on, et rajaääred on reklaamipindu täis müüdud  ja bartertehingud tuleb joana...vat ei tea. Selles osas müts maha tegijate ees.

Motovarustusega kauplejate ja motoklubide oskus oma bokse üritustel  üles panna ja kujundada on ka päris  omaette stiil. Need näevad välja  üsna apetiitsed, palju vaatamiseks, õdusad, kutsuvad nurgakesed. Niipalju kui mina olen kogenud, on kõige tähtsam vahetu suhtlemine  1-1le ja seda need mehed-naised valdavad. 

Tulge meie  boksi! Motokrossipisiku esimene ja seni ainus turundusaktsioon 2010.a suvel.

Aga mis mind tegelikult ennast ka kõige rohkem huvitab, on klient. Kas on tehtud motokrossi publiku uuringut?  Oleks väga teretulnud, kui Pärnus spordikorralduse tudengid kaardistaksid motokrossi klientide profiilid. Tean omast käest, kui olulised on reaalse elu vajadustega haakuvad koolitööd. Ja vaja oleks teha publiku-uuringut mitte ainult nii, et  üritusel käib keskealine paar, Lõuna-Eestist, keskmisest 2 % madalama sissetulekuga, alaealiste lastega, et  nädalavahetusel kodust välja saada ja mingitki kultuuri tarbida (muusika ja moto-boksi kunst raja ääres), vaid et mis need tegelikud motivaatorid on, mis selle huvi käivitab.  Kui suur protsent on motoüritustel neid preilisid, kes lohisevad  raja ääres ainult oma kaaslase pärast? Ja kui palju on tegelikult neid, keda see sõit, tehnika ja pingerida huvitab (peale sõitjate emade, muidugi)?

  Ja mida mõtleb see klient, kes tuulab mööda motolehekülgede galeriidisi, kogub postreid ja isegi kunagi ei sõida? Või mis elualadelt on need, kes igal vabal momendil "oma jopedega" klubi ühistrennis käib  (väga oluline ka - mida nende naised sellest mõtlevad??) Kas see mees käiks samahästi jäähokitrennis, et lihtsalt sõprust, vaheldust ja võistlushasarti kogeda?  Miks ta on siis  krossi-võrgus? Mis teda võrgutab? Mis on motokrossi kui ala USP (Unique Selling Proposition)? Ma tõesti tahaks teada. Kas on tehtud uuringuid??

Hakka või ise tegema, tead. Mototeadlase erialal  vist väga  kõva konkurentsi pole, saan noorteadlase etapi vahele jätta, hakkan kohe  professoriks :)

Poisid Pärnus

Täna kella 11 paiku hakkas järsku  kiire-kiire. Isad klappsid oma plaanid ja poistele organiseeriti ühistrenn Pärnus. Minule tähendas see:

kell 11. 10 telefonikõne Hanneselt: "Pane poisid kohe valmis. Me lähme."
kell 11.11  Pärtlile ruttu teksad (misasja - need ka juba  kukekad?!), pusad, joped valmis.
kell 11.13  Teevesi tulele, 3 õuna koorida, viilutada, karpi
kell 11.15 Priidule kotti 3 mähet, vesi, 3 paari kindaid, hommikusöögist ülejäänud puder ohtra õunamoosiga karpi, lusikas,  2 varu-lutti, karp krõbuskitega ja mängumotikas.
kell 11.17 Kannutäis piparmünditeed tõmbama. Singi ja juustuga  võileivad suurtele poistele, fooliumist pakikesed kotti.
kell 11.20 tee termosesse, lusikatäis mett sisse, kotti.
kell 11.21 Saabub Hannes, bussis tsikkel ja muu träni, tõstab lastetoolid autosse
kell 11.22 Priidule krossisärk üle pea, kombekas, kilepõksid otsa, müts, kummikud - Pärtel juba läks õue....
kell 11.25 Laps Hannesele. Kotid autosse. Tuba tühi.

Kell 19.57 - Tuba tühi. Poisid olla hakanud  10minutit tagasi Pärnust tulema.

Motomehel mure

Vaatame AK uudiseid. Unine hääl teki alt:

"Emme, kas sul on seda... ämmm...spordi numbrit...?
Ma tahaks, et sa helistaks ja küsiks, miks nad krossist ülde ei räägi...et kui sa saaks  kirjutada neile ... et spordiuudistes võiks ikka krossist ka olla uudiseid..."

Kui vaid oskaks aidada, väike laps - mure suur :(

ERR Sporti jõuab paraku enamasti vaid siiski Tanel Leoki uudiseid. Asi seegi, eks nemad peavad ka ju omad asjad barlanksis pidama.  Motokrossi kajastab ka jõudumööda Ruudulipu portaal. Nagu ma aru saan, on neil ka  üks  raadiosaade ja üks telesaade, mis motospordi temaatikat kajastab. Aga noh, portaali ja saateid trehvab juba niikuinii ainult  asjahuviline, kes on ilmselt suurimad pommuudised juba enne kuskilt mujaltki kätte saanud. Massidele tutvustamiseks on ikka päevauudistes kajastatul mingi mõju. Enamus mu tuttavatest ei tee mingit vahet, kas mu poiss sõidab motokrossi või rallit (ma isegi ei viitsi parandada enam kui jutukäigus mu "rallimeest" tervitatakse). Aga ma usun, et on nii mõnigi teine spordiala, mille fännid vähese kajastuse tõttu kibedaid pisaraid peavad neelama.... näiteks Eesti ping-pongi-ässad on vist täitsa kurvad.

Kõigi maade Rõhutud Spordialade Fännid, ühinegem!! :)

Motoaksessuaaride trendid 2011

Suur spordikott krossiasjade-puntraga õlale ja minek?
Higised, tolmused ja porised kaitsmed riietega pagansikusse hunnikusse?

Äkää.
Krossiässadel on vaja palju peenemaid süsteeme ja aksessuaare.
Pikkade kaalutluste tulemusena soetati meie krossituusale uhiuus  Multibox varustuse viisakaks hoidmiseks. 60 liitrit lapse träni jaoks. Ilusa rohelise kaanega, et  sobiks kiivri ja järgmise hooaja  rohekirju krossi-outfitiga. 


Lisaks, peenest atlasskangast proffide hoolsa kätetöö tulemusena valminud prilliklaaside kotikesed. Lipuvabrik vaevalt enne  teadis, et nende kinkekotid sobivad krossiprilliklaaside hoidmiseks nagu valatult - kaitsevad  kasutamist ootavaid klaase kriimustuste eest ja on ideaalse suurusega!

Ei ole nii, et  on prillid ja  vsjoo. Prille on soovitavalt mitu. Ja neil on mitu paari klaase ( tumedamad ja heledamad klaasid). Klaasile peale käivad veel "kilekaaned", mida saab sõidu ajal ära rebida ja alt tuleb siis puhas kile välja. Neid kilekaasi tuleb hoida ka kortsumiste ja kriimustuste eest, neid sätitakse hellalt eraldi  paberite ja kaante vahele...

Ma pean kadedusega mainima, et ma oleks rahul, kui ka mu teleka-vaatamise prillide hoiustamise ja kriimustuste vältmiseks kogu pesakond nii palju vaeva näeks!!