Talvekorter

Oleks naiivne arvata, et  talvel krossimees töristab paar korda hanges ja nokib nina. Tuleb tõdeda, et talvel on tehnika ja varustusega  jubimist  kogu aeg,  vaatamata sellele, et sõitmist päris harva.  Nii et minu lootus, et  "talvel on krossiga rahulikum, saab  ehk lapsele lugemist õpetada ja  uue diivani raha koguda...." on julmalt lumme jooksnud.

Paar korda on  poiss käinud Laitse krossirajal sõitmas. Esimene kord läks karburaator rikki.  Ja  sisekumm katki. Nii et sõidust ei  tulnud midagi välja. Teine kord läks...eee...mingi kaitse vist. või küünal...või misiganes. Igatahes korralikult sõita ei saanud. Kolmanda korra eel selgus, et  kaelatugi on "vahvel" (misiganes see tähendab?) ja  sellega ei saa sõita ja uut vaja. Minu  näpupingutustele vaatamata ei saanud pika säärega krossisokkidest kah elulooma - augud ikka nii lootusetult suured.
Talvekorteris lösutamisest ei tule midagi välja ka  üldfüüsiliste trennide pärast - ujumine 1-2 korda nädalas,  flygrossing 1 kord nädalas, lisaks igapäevased  lasteaia võimlemistunnid ja lumemöllamine kodus.

Nii et  tegemist, hankimist, putitamist ja  varustamist ikka jagub. Ninanokkimiseks ei jää aegagi. Lugemiseks siiski õnneks natuke on aega olnud. Sellele on kõvasti kaasa aidanud  plakatid poisi  toa seinal. Uinumisrituaali juurde kuulub raudselt kõikide plakatite kõikide tekstide ja  sponsorite kokkuveerimine.

Aga  tegelikult, kui nii võtta, milleks mulle seda uut diivanit vaja ongi...ega ma ju pojast diivanipatja ei taha kasvatada! :)