Tanel Leoki sõber

Käisime Tanel Leok ja sõbrad heategevusvõistlusel Kosel.
Hommik algas ürgvara, startisime  7.30, lapsed nagu auravad pambud peal. Ilma bussita ei tee sellel erialal ikka midagi - suur buss sai maast laeni kola täis - 2 motikat, muu sõiduvarustus, titevanker, 2 turvatooli, kõigile vahetusriided, 2 kotitäit sööki ja snäkke, lasteraja tähistuseks sildid, postid, matkatoolid...uhhhh!

Vabatreeningus sõitis Pärtel väidetavalt sama aeglaselt, nagu "mannerguga piima järel käies":)  Võistlussõidus läks pisut paremini, teine sõit oli parem kui esimene. Korra upitati poiss nutvana masina selga - eks ta kukkudes ikka pisut haiget ka sai :(
Rada oli võõras ja raske, kukkumist palju. Õnneks võivad  võistlustel kõik vanemad inimesed aidata, kui  väiksed  poisid  kukuvad. Nad ei jaksa enamasti ju ratast ise püsti tõsta ja uuesti käima lüüa.  Mina panin vapralt pisipoisi kõhukotti ja traavisin mööda raja äärt.

Nr.23 Pärtel Prikk!!

Minu rolliks oli Pärtlit pärast sõitu boksis oodata kõrrejoogi, piruka ja abikätega   - on see  laiskus või poosetamine, aga  sõidust tulles  vajub Pärtel räntsti tooli ja ei liiguta lillegi. Mina siis kangutan ta  pükse ja kaitsmeid ära. Tuleb tunnistada, et see on üks pagana raske ülesanne - püksid on kõvad, jäigad, kitsad ja kobakad  kaitsmed seal all ei tee olukorda lihtsamaks. Alates saabastest lõpetades särgiga vajab kogu varustus  head kätt, kogemust ja  erinippe nendega  toimetamiseks.

Puhkehetkel meie "boksis"

Võistlused ise olid toredad selle mõttes, et lastele oli tõsine mõõduvõtmine,  aga suured tegid nalja, trikitasid. Ka publikut oli minu meelest täitsa palju.  Ilm oli ilus, Pärtlil kohal  "fännklubi" sugulastest ja nende lastest. Ilmselt osalt ka seetõttu ei olnud tal erilist sõidutuju, parema meelega mängis teiste lastega peitust.
Lõppkokkuvõttes oli ta eelviimasel kohal. Sellegipoolest on tore, et ta sai auhinna, käepigistuse kuulsalt Stefan Evertsilt (või-mis-ta-nüüd-oligi?)ja mis peaaasi - väärt võistluskogemuse.

"Fännklubiga"

Kosel oli kohal ka palju väikseid Tanel Leoki sõpru, kes  tahtsid esimest korda elus ratta selga istuda. Meie väike Yamaha PW sai jälle korralikult tööd teha - testisõidu järjekord oli püsivalt kogu aeg.

Väikseid ringe jõudis seekord teha vaid kümmekond last, sest  vahepeal oli rada suletud - Pärtel vajas kiivrit ja oma mehaanikut! Üsna selgelt on näha, kellel on asja peale soont, kellel mitte. Mõni saab kohe esimese ringi järel aru, kuidas rattaga  ümber käia. Huvi peegeldub ka  testõidu lõpetaja silmades - kes kibeleb minema, kelle silmad säravad peas ja ei raatsi tsiklilt mahagi tulla.

Päev lõppes õhtul pool kaheksa, pakkisime oma killavoori ja väsinud lapsed kokku. Kokkuvõttes olime muidugi rahul.  Pärtel kinnitas koduteel, et soovib kindlasti asjaga jätkata ja tulevikus kihutab veel kiiremini kui võitja Meico Vetik.
Järgmisel aastal jälle!!